Pühapäeva, 14. augusti lõuna paiku hakkasid esimesed noored koos vanematega saabuma Jõekääru laagri peamajja. Sisse registreeritud, võrkpallilaagri särk ja müts käes (uustulnukate puhul ka uus võrkpall, kui endal kaasas polnud), sammusid lapsed ärevusega vastavatesse taredesse end sisse seadma. Nii kulus mitu tundi kuni suurem osa laagris osalejaist olidki kohal - kokku 85 noort vanustes 8-18a. Esimese päeva tutvumismängud kujunesid eriti tähtsaks, sest laagris esimest korda olijaid oli tervelt 24.



Nagu viimasel kolmel aastal, oli suvine nädalapikkune võrkpallilaager suunatud eelkõige võrkpalli mängimise õpetusele, oskuste kinnistamisele ning lõbusa ja sportliku nädala veetmisele omavanuste laste seltskonnas.

Selleks ülesandeks oli laagri eestvedaja Peter Sõrra koos juhtkonnaga koostanud intensiivse tegevuskava ja seda läbi viima vilunud treenerid (14 kogu nädala välteks ja 8 ajutiselt). Jõekääru laste suvekodu poolt juhendasid Kristiina Nieländer ja Raimo Heyduck 10 kasvatajat, kes aitasid ka kaasa treeningute ajal ja pidasid silma laste peal, kui ametlikud trennitunnid olid lõppenud. Ettenähtud kavas oli viis ametlikku trennitundi päevas, vaheldudes vastavate puhke- ning ujumispausidega.

Esmaspäeva hommikuks oli juhtkond jaotanud lapsed laiali vastavalt eale, oskustele ja vanusele kuude erinevasse treeninggruppi. Esimese kahe päeva trennide eesmärk oli algteadmiste andmine nii rannavõrkpallis (liival) kui ka saalimängus (murul). Nagu ikka, noorte ja eriti uustulnukate oskuste arendamisele tuli pühendada palju tähelepanu ja kannatust, kuid isegi kõige nooremad said pikapeale kenasti hakkama.

Kolmapäeval oli traditsiooniliselt külas laagri sõber ning tuntud rannavõrkpallur Mark Heese, jagades lastele oma teadmisi ja kogemusi rannavõrkpallist (Mark esindas Kanadat 1996 a. Atlanta olümpial, võites pronksmedali rannavõrkpallis). Lastele üllatusena tõi Mark sel aastal kaasa ka tema rannavõrkpallipartneri John Child’i, kellega koos see pronksmedal võideti. Kahekesi kohal, oli neil võimalus pakkuda eraldi trenni igale vastavale grupile! Väga lahe! Pärast lõunat tuli lastel võimalus küsitleda Marki ja Johni nende võrkpallikarjääri kohta ehk siis endi kaela riputada ka olümpia pronksmedal pildistamiseks.

Nädala alguses oli suurem rõhk suunatud noorte isiklike oskuste arendamisele, neljapäev aga oli pühendatud koosmängu ja sellega koos ka mängutaktika arendamisele. Laagrisse tuli sel päeval külla ka Tiiu Nurmberg, endine olümpialane mäesuusatamises, kes trennide lisaks tutvustas lastele mitmed füüsilise treeningu programme, mille kaudu nad paremini saaksid oma keha arendada ja vormis hoida.

Tihedast võrkpallikavast eemal laagriköögis pidas köögistaap, eesotsas Susi Holmbergi ja Paul Lillakasega igal päeval omamoodi maratoni, pühendades lõpmatuid tunde tervislike toitude valmistamisele noortele sportlastele. Pidevas aktiivses tegevuses on toidunormid ju eriti olulised.
Loogiliselt osalesid lapsed laagri viimasel treeningupäeval turniiril nii rannaliival kui ka muruväljakutel, et oma uusi oskusi proovile panna võistlusolukorras! Rannavolle turniiride struktuur olenes laste oskuste tasemetest. Muruväljakute turniiridel mängisid igas vanusegrupis kuus kuue vastu ning võistkonnad olid jagatud tasakaalukalt. Võistlused olid energiarikkad ja hoogsad. Kõik noored tahtsid teenida oma nimesid sobivatele karikatele. Tore oli näha ka mitut lapsevanemat pealt vaatamas meie uusi sporditähti.

Traditsiooniliselt toimus viimane võistlusmäng murul vanemate ja nooremate treenerite vahel. Pealtvaatajaid olid rohkesti kogunenud ja nagu ette arvatud, sai laagrirahvas koos teiste spordiharrastajatega nautida ilusat tasavägist võitlust. Lõpptulemus sel aastal jäi jälle vanemate treenerite kasuks, kes võitsid napilt 2:0 (25:22, 31:29).
Mõni arvaks, et pärast niisugust pingelist nädalat võrkpalliplatsidel oleksid noored üliväsinud, kuid noorte energia on piiritu - viimase õhtu tantsul hüpeldi ikka edasi, paljud keskööni välja. Elagu noorus!

Laupäeval jagati laagri lipu langetamisel välja suuremad auhinnad, nende seas: parim võrkpallur Kersti Sõrra, parim kaitsemängija Markus Puskar, parim uustulnuk tüdruk Bianca Masalin-Basi ja parim uustulnuk poiss Jake Reid. Rannavõrkpallis tunnustati „Rannakuningaks“ Hendrik Jakobson ning „Rannakuningannaks“ Kersti Sõrra.

Tänuavaldused ja lõpusõnad laagrijuhatajalt Peter Sõrralt ja Jõekääru Suvekodu Seltsi esinaiselt Linda Karuksilt ning oligi 2011. a. Jõekääru-Kalevi võrkpallilaager ametlikult lõppenud.
Siinjuures avaldame suure tänu mitmele organisatsioonile ja isikule: Eesti Sihtkapital Kanadas on igal aastal olnud meie suurim annetaja; pr. Hilja Kuuskman, kelle rahaline annetus aitas palju kaasa uue rannavolle varjuhoone ehitamisel (see on püstitatud ta kadunud abikaasa Richard Kuuskmani mälestuseks); Toronto Eesti Ühispank - kattis t-särkide kulud; Toronto Eesti Naisselts, Jõekääru Suvekodu pere (eriti esinaine Linda Karuks); laagri väsimatu õde Monica Truumees, laagrile abiks olnud Erik Valter, Heikki Novek, Tiiu Nurmberg, kogu köögistaap ja saunamees Andrus Aruvald.

Ootame tuleva aastast laagrit juba põnevusega. 2012 Jõekääru-Kalevi võrkpallilaager toimub esmaspäevast, 6. augustist pühapäeva, 12. augustini. „Võrkpall on ikka võrratu!“

Märkmed: