Alates käesolevast hooajast, 2005/2006, on dirigent Neeme Järvi New Jersey Sümfooniaorkestri (NJSO) uus muusikadirektor. Ehkki esimesteks etteasteteks olid NJSO kontserdid New Brunswick’is (29. sept.) ja Trentonis (30. sept.), tuleb 2. oktoobril toimunud suurejoonelist kontserti moodsas NJPAC kontserthoones Newarkis lugeda tegelikuks avataktiks.
Kontserdikava oli mitmepalgeline ja ürituse tähtsust allakriipsutav. Esimesena kanti ette F. J. Haydn’i sümfoonia nr. 94 — nn „Surprise“ (Üllatus). Teose populaarne nimi tuleb asjaolust, et teises osas (Andante) on vaikse fraasi lõpus ootamatu fortissimo akord kogu orkestrilt, mis kõlab nagu pikselöök. Kas valis Järvi selle iseloomuliku sümfoonia meelega uue alguse sümboliks? Ei tea, aga omal kohal oli ta küll. Tavaliselt alustatakse kontserte mingi avamängu või muu kitsapiirilisema helitööga. Haydn’i teos seevastu andis kontserdile väärika värvingu. Kui arvustada ettekannet, siis oli see puhtalt välja töötatud, peene artikulatsiooniga. Minu arvates kõige parem oli sümfoonia viimane osa Finale — täpne koosmäng ja sillerdav helikeel.
Teiseks kava numbriks oli C. Saint-Saëns’i klaverikontsert nr. 2 (op. 22), solistiks Kanada pianist Marc-André Hamelin. Selles kontserdis leidub kõike — monumentaalsele improvisatsioonile sarnanev algus (1. osa), rõõmus 2. osa (Allegro scherzando), kiirelt voolav 3. osa (Presto). Hamelin esitas teose virtuooslikult. Tehniliselt ei jäänud midagi soovida — jooksud klaviatuuril nagu pärlirida, forted ja pianissimod hästi esile toodud. Muusikaliselt aga jäi esitus veidi külmaks. Viimase osa tempo võttis kunstnik liiga kiirelt. Iga noot mängiti küll pretsiisselt — nauding kuulata! — aga huvitav meloodia kaotas ülemäärase virtuooslikkuse kõrval oma mõju. Hamelin sai teenitult suure aplausi ning andis lisapala (Skrjabini cis-moll etüüd).
Kava peanumbriks oli S. Rahmaninovi orkestriteos „Sümfoonilised tantsud“ (op. 45), mis oli helilooja viimane lõpetatud töö, valmis veidi enne ta surma 1943. Teost iseloomustab Rahmaninovile omane, laia orkestraalse värvi kasutamine, sinna juurde pidev, nagu mingi aimatava lõppsihi otsing. Helikeel on tihe ja nõuab tähelepanelikku kuulamist. Erinevate pillirühmade kõlavärvingud tõusevad ja vajuvad. Eriti nauditav oli pikk altsaksofoni soolo esimese osa keskel, saateks vaid klarnet ja oboe. Viimases osas kõlas korduvalt „Dies irae“ meloodia („Viha päev“, traditsiooniline reekviemi osa). Kas oli see Rahmaninovi alateadlik hüvastijätt? Kerge pole helitöö ei dirigendile ega mängijatele. Ometi õnnestus ettekanne hästi. Publik kviteeris kontserti pika aplausiga ja Järvi andis ka lisapala — Rahmaninovi „Vocalise“.
Nagu öeldud, oli Newark’i kontsert uue muusikadirektori ametlik tutvustamine ja avaüritus. Enne kontserdi algust pidas NJSO eestseisuse president Victor Parsonnet tervituskõne ning kava lõpus tõi ta Järvile poodiumile klaasi shampanjat. Hiljem serveeriti shampanjat NJPAC-i suures fuajees kõikidele kontserdikülalistele ning kõigil oli võimalus maestrot ja tema abikaasat Liiliat isiklikult tervitada.
Olgu märgitud, et eelmisel õhtul, 1. oktoobril, toimus samas NJPAC-i majandusliku toetusprogrammi tähistamiseks pidulik vastuvõtt kutsutud külalistele — Spotlight Gala. Siin esitas Järvi NJSO-ga hoogsa kava L. Bernsteini ja George Gershwini loomingust.
New Jersey muusikaelus algas Järvi ajastu
Kultuur
TRENDING
