VICTOR NIGOL
Meie kogudus on kõige vanem kogudus Ameerika mandril ja kõige vanem eesti organisatsioon siinpool Atlandi ookeani.
Kogudus asutati õp. Hans Rebase algatusel 20. veebr. 1898.a. Õpetaja asus kohe organiseerima eestlasi USA-s, esialgu New Yorgis, Bostonis ja Philadephias. Hiljem laiendas ta oma töövälja pikkade misjonireiside kaudu ka kaugematesse eestlaste keskustesse. Oma kaugeleulatuvat kristlikku ja rahvuslikku tegevust suunas H. Rebane tema poolt toimetatud perioodilise ajakirjaga „Eesti Ameerika Postimees“.
Õp. Rebane oli ettenägelik, dünaamiline ja sirgjooneline isiksus. Temale sai õige pea selgeks, et siin, USA-s on tegemist kolme liiki eestlastega. Kõigepealt nendega, kes ka võõrsil tahtsid alal hoida oma rahvust, keelt, usku ja kultuuri. Teised olid huvitatud peamiselt majanduslikult edasijõudmisest ja rahast. Kolmandad olid poliitilised pahempoolsed, kes vihkasid kirikut ja tema tööd.
New Yorgis toimusid jumalateenistused igal pühapäeval, algul Soome koguduse kirikus 53 Beaver St. Hiljem kasutati veel Saksa Ev. Luteri Usu Matheuse kirikut.
Õp. Rebane töötas ajal, kus vähemusrahvustel USA-s ei olnud kerge oma kultuurautonoomilist tööd korraldada.
Kahjuks võttis surm selle väsimatu töömehe noorena, 49 aasta vanuses. Ta suri 15. dets. 1911 ja on maetud Bostonis.
Kuna tegemist oli väikese, majanduslikult tagasihoidliku eesti ühiskonnaga USA-s, oli Eestist mõne kirikuõpetaja ületoomise võimalus väike.
Sellega lõppes koguduse esimene ajalooperiood.
Aastal 1906 oli USA-sse saabunud Eestist Conrad Klemmeri nimeline noormees, et end siin tehnilisel alal täiendada. Ta asus San Fransiscosse. Sügavalt uskliku mehena ja õpetaja puudusel pidas ta piiblitunde sealsetele eestlastele. Ta kohtas seal ameerika usuteaduse professorit Johns’i, kes märgates noormehe suurt huvi ja ja head Piibli tundmist, soovitas tal asuda õppima usuteadust. Kuna noormees oli siia tulnud, et ennast täiendada tehnilisel alal, seisis ta teelahkmel. Valis aga usulise tee Jumala juhtimisel, nagu ta seda hiljem ise tunnistas.
Ta asus õppima Concordia Teoloogilises Seminaris Springfieldis, Ill., mille lõpetas 1911.a. ja ordineeriti sama aasta seprembris luteri usu õpetajaks. Missouri Sinod otsis New Yorgi kogudusele uut õpetajat. Tulemuseks oli ettepanek õp. Klemmerile tutvuda olukorraga New Yorgis. Nähes N.Y. koguduse rasket olukorda, otsustas õp. Klemmer asuda New Yorki ja ta valiti 1913.a. New Yorgi koguduse õpetajaks. New Yorgis toimusid nüüd jälle jumalateenistused järjekindlalt igal pühapäeval. Ainsa eesti õpetajana USA-s pidas ka tema oma kohustuseks teenida teisigi kaugemal asuvaid eestlasi.
Peamiseks tööväljaks aga oli New York ja selle ümbrus.
Õpetaja pidi teenima ülalpidamist muu töö ja tegevusega. Ta asutas New Jersey’s mehaanikatöökoja ja teenis lisatulu ehitusettevõtjana. Ta püüdis organiseerida kogudust elujõuliseks organisatsiooniks. Ta asutas uue koguduse New Jersey’s ja teenis ka seda. Õp. Conrad Klemmeri ja koguduse ilusamaks ja meeliülendavaks sündmuseks kujunes teade Eesti Vabariigi väljakuulutamisest 24. veebr. 1918.a. Õp. Klemmerile langes ülesanne olla eestlaste delegatsiooni esimeheks, kes astus ühendusse eestlaste nimel tolleaegse USA presidendi Warren G. Harding’iga. Delegatsiooni ülesandeks oli hankida noorele Eesti Vabariigile USA valitsuse tunnustust.
Jumalateenistused toimusid New Yorgis alates aastast 1923 kuni 1947 St. John nimelises kirikus, mis asus 217 East 119-th St.
Nii nagu õp. Rebasel, nii tuli ka õp. Klemmeril ja kogudusel võidelda usuvastaste ja poliitiliselt pahempoolsete elementidega. Olukord paranes alles siis, kui Eestist hakkas saabuma uusi eestlasi, kes olid kristlikult ja rahvuslikult häälestatud. Kuigi eestlaste arv kasvas, jäi kogudus suhteliselt väikeseks. Õp. Klemmer aga ei lasknud end sellest segada, ning täitis oma ülesandeid koguduse hingekarjasena ja jumalasõna kuulutajana New Yorgis ja mujal imetlusväärse ustavusega. Õp. Klemmer hoidis oma pikal teenistusajal alles rahvuslikud kogudused. Oma põhiolemuselt oli õp. Klemmer tõsine ja sügavalt usklik inimene. Sealjuures aga ettevõtlik ja reaalne mees, kes oli abiks paljudele eestlastele nende USA-sse saabumisel ja elu alguse korraldamisel. Aga ka tema märkas, et suurlinna inimesed olid ükskõiksed usulistes küsimustes. Ta hoidis siiski suure ustavusega üleval küünalt, mille valgusel võisid paljud saada rahvuslikku iseteadvust ja arendada kristlikku ellusuhtumist.
Aastal 1947 teatas õp. Klemmer, kes oli kogudust truult 34 aastat teeninud, et tema tervislik olukord ja kõrge vanus ei võimalda tal enam New Yorgi kogudust teenida. Ja soovitas kogudusel asuda uue õpetaja otsimisele. Igavikukutse tuli õp. Klemmerile 23. juulil 1956. Ta maine põrm puhkab Georg Washingtoni Memorial Park kalmistul Paramuses, NJ. Sellega lõppes teine periood New Yorgi Eesti Ev. Luteri Usu Koguduses.
Uue õpetaja leidmine toimus taas koostöös Luteri Usu Kiriku Missouri Sinodiga. Ametlik ettepanek tehti Stockholmi Eesti Koguduse õpetajale praost Aleksander Täheväljale. Kuna praost leidis, et New Yorgi kogudus vajab nooremat, elujõulist hingekarjast, tegi ta vastava ettepaneku oma endisele, nooremale ametivennale Tallinna Jaani koguduses, õp. mag. Rudolf Kivirannale. Õp. Kiviranna valimine koguduse õpetajaks toimus detsembris 1947. Noor õpetaja Rudolf Kiviranna saabus New Yorki 23. veebr. 1948.a. Tema esimene esinemine vaimulikuna toimus 1948 N. Y. Eesti Majas toimunud E. V. aastapäeva aktusel. Esimese jumalateenistuse pidas uus õpetaja järgneval pühapäeval väikeses St. Johns’i nimelises kirikus. Kogudus oli 50 aastat vana ja tema uus õpetaja 35-aastane.
Vaevalt sai uus õpetaja alustada oma tööga, kui president Harry Trumani poolt kirjutati alla „Displaced Persons Act“, ning DP-Komisjon alustas põgenike ületoomisega 1948.a. augustikuus. Ühendriigid olid valmis vastu võtma 205.000 põgenikku. Nende põgenike ületoomisel etendas suurt osa Ameerika Kirik, ning selle raames ka väike New Yorgi eesti kogudus. Kogudus ja tema uus õpetaja seisid tohutult suure ja ulatusliku ülesande ees. Sisserännu sooviavaldajaile tuli muretseda töö ja elukoha garantiid. Kuna laevad saabusid New Yorgi sadamasse, siis langes suur ja vastutav ülesanne nende vastuvõtmiseks kohalikule kogudusele. Tuli aidata tuhandeid pagulaseestlasi, kelle sooviks oli tulla uue elu rajamiseks Ameerikasse. Kogudus andis sisserännu võimaluse USA-sse 4800-le eesti põgenikule. Õp. Kiviranna valiti Eesti Abistamiskomitee esimeheks ja Eesti Abistamiskomitee kaudu anti sellele lisaks veel garantiid 6000-le eestlasele. Kogu selles aktsioonis ilmnes õpetaja Kiviranna erakordne organiseerimisvõime ja administratiivne oskus. Õpetaja töötas energiliselt koguduse juhatuse, nõukogu ja liikmetega.
Õp. Kiviranna organiseeris abistamistöö kõrval ka ühe suurema eesti koguduse võõrsil. Väikesest New Yorgi kogudusest oli saanud kommunismi eest põgenenud eestlaste emigratsiooniga üks suuremaid ja tugevamaid eesti organisatsioone, New Yorgi Eesti Ev. Luteri Usu Kogudus. See oli kasvanud 3200-liikmeliseks koguduseks.
Kuna Time Square’i lähedal asuv väike luteriusu kirik, mis asus 422 West 44-th St., ei suutnud enam mahutada järjest kasvavat kogudust, siis leiti uus, suur ja avar jumalakoda Lexington Ave. ja 88-th St nurgal asuvas Saksa Luteriusu Immanueli kirikus, mis on jäänud tänaseni koguduse jumalakojaks.
Esimene jumalateenistus selles kirikus toimus 30. apr. 1950. Oleme seda kirikut jaganud juba 58 aastat. New Yorgis toimusid jumalateenistused igal pühapäeval täiskirikule. Õpetaja ametireisil olles pidasid jumalateenistust abiõpetajad A. Vaharo ja H. Hendrikson. Hiljem kergendas õpetaja töökoormat Inglismaalt saabunud praegune peapiiskop Andres Taul. Suureks abiks olid ka vabatahtlikud usutöö abilised Elmar Järvet, Rudolf Alari ja mõned nõukogu liikmed.
Aastatel 1949—1991 oli koguduse teenistuses organistina, koguduse segakoori juhina ja büroojuhatajana andekas Tallinna Konservatooriumi lõpetanud diplomeeritud helikunstnik Meta Noorkukk. Koguduse koor kaunistas aastaid jumalateenistusi. Toimusid suurkontserdid tuntud kooride, ansamblite ja solistidega. Isegi sai teoks vaimulik laulupäev. Tähistati rahvuslikke tähtpäevi, kus esinesid New Yorgi Eesti Meeskoor ja Naiskoor, ning solistid.
Koguduses pühendati erilist tähelepanu lastele ja noorsootööle. Töötas pühapäevakool, lasteaed. Lavastati näidendeid. Tegutses noortering. Toimusid leeritunnid ja leeriõnnistamine noortele.
Aastal 1960 valiti õp. R. Kiviranna Chicago praostkonna praostiks. Selles ametis varustas ta ka teisi kogudusi vajaliku usulise töö materjalidega.
Meie koguduse algatusel on aastast 1955 eestlastel oma väärikas matuseala tuntud Kensico kalmistul, mis asub keset kaunist Westchesteri maastikku. Seal toimuvad suvel vabaõhu-jumalateenistused. Koguduse siseelu on rikastanud piiblitunnid. Nende algatajaks oli dr. Alvine Pärn.
Väärtusliku panuse koguduse elus on andnud naisring, korraldades näitusi, bazaare, loteriisid ja kohvilaudu.
Kogudusel on ka juriidilised õigused, olles inkorporeeritud vastavalt New Yorgi osariigi seadustele, alates 30. okt. 1951. Peale selle kuulub kogudus Chicago Praostkonna kaudu Konsistooriumi alla ning on tihedas koostöös peapiiskopi ja Kirikuvalitsusega. Koguduse administratiivne ja majanduslik juhtimine toimub 30-liikmelise nõukogu ja juhatuse poolt.
Noorest õpetajast, kes tuli Rootsist 46 aastat tagasi, oli aastakümnetega kujunenud kogenud, suurte teenetega ja võimetega vaimulik. Tema tööd hindas kogudus kuldristi annetamisega ja autasustamisega. Nagu tema eelkäijatel, nii tuli ka õp. Kivirannal kogeda hilisemal ametiajal, kui koguduse koosseis loodusseaduse alusel kahanes, et suurlinna eestlased ei võta aktiivselt osa koguduse tööst ja tihti võtab jumalateenistustest osa ainult 10 % koguduse liikmeskonnast. Põhjuseks näib olevat ka asjaolu, et paljud koguduse liikmed on loonud oma kodud väljaspool New Yorki ja osavõtt on kauguste tõttu raske. Tõik on ka see, et eestlaskond on vananenud ja noorte juurdekasv on kasin.
Nii teataski õp. Kiviranna 1992.a., nüüd juba kõrges vanuses, et nõukogu asuks otsima kogudusele uut õpetajat. Suure töömehe maine teekond lõppes 9. okt. 1994. Praost Kiviranna oli jätnud unustamatu märgi eestlaste ellu. Matus oli väärikas, kirik tulvil koguduse liikmeid, kolleege ja kaastöölisi. Oli lõppenud koguduse kolmas, väga aktiivne ajalooperiood.
Õp. Kiviranna jäädava lahkumisega tekkis ajutiselt koguduse usulises töös raskusi. Usuliste abiliste ja külalisõpetajate abiga saadi ka sellest üle. Kahe viimase esimehe E. Lippingu ja A. Ersi surmaga tekkis koguduse töös ka administratiivseid raskusi. Peale uue nõukogu valimisi valib juhatus uueks esimeheks Voldemar Lundre. Koguduse hooldaja-õpetaja kohustused nõustub enesele võtma tolleaegne vikaarõpetaja Uudo Tari. Uueks Chicago Praostkonna praostiks valitakse õp. Juhan Suurkivi, lahkunud praost Kiviranna asemele.
Peale kaheaastast hooldaja-õpetajaks olemist valib kogudus õp. Uudo Tari uueks, koguduse neljandaks õpetajaks 2. veebr. 1997.a. Nüüd toimuvad jumalateenistused regulaarselt kaks korda kuus. Koguduse usuline töö kulgeb järjekindlalt. Koguduse organistiks on Maaja Duesberg-Roos.
Kuna koguduse liikmeskond on vananenud, siis koos sellega on kasvanud vajadus ka laiemaks abistamistööks. Moodustatakse hoolekande komitee, mida juhatavad õp. Tari ja sellel alal kogenud nõunik Agnes Morrison.
Ka rahvuskultuuriline tegevus jätkub. Toimuvad kontserdid. New Yorgi Eesti Meeskoor ja Naiskoor esitavad kontsertjumalateenistusel solistide ja instrumentaalansambli saatel võimsa Urmas Sisaski „Jõuluoratooriumi“. Kirikus esinevad ka „Estonia“ teatri solistid ja koorid Eestist ning kohalikud solistid.
Ka koguduse administratiivne ja majanduslik töö on vilja kandnud juhatuse ja esimehe energilisel eestvedamisel. Kogudus majandab end liikmemaksude, korjanduste, annetuste ja päranduste varal. Tänuvääriva nähtena tuleb nimetada koguduse liikmete poolt tehtud pärandusi, seda eriti viimastel aastatel, mis on aidanud koguduse majanduslikku olukorda tugevalt kindlustada ja kindlale alusele panna.
Organist M. Duesberg-Roosi lahkudes asub organistiks dr. Indrek Laul.
Õp. U. Tari valitakse uueks Chicago Praostkonna praostiks. Tema isegi suur tööväli on kasvanud aastatega. Ka tema teenib eestlasi väljaspool kogudust. Kestavad edasi vabaõhu-jumalateenistused, palvetunnid ja teenistused väljaspool New Yorki.
Õp. Tari alustas usuõpetuse tundidega NY Eesti Täienduskoolis, mida kogudus toetas ka majanduslikult. Toimuvad leeritunnid ja leeriõnnistamine, kuigi väiksemas ulatuses.
Õp. Tari on teeninud ustavalt kogudust juba üle kümne aasta. Ka osavõtt jumalateenistustest on suhteliselt paranenud.
Koguduse eestvedamisel koos teiste kogudustega ja eestlaste annetustega on rajatud Kensico kalmistule nägus eestlaste mälestussammas.
New Yorgi Eesti Ev. Luteri Usu Kogudus on ka oma 110. aastapäeval ikka elujõuline, majanduslikult kindlal alusel tegutsev kogudus, kus usulise ja kristliku töö kõrval viljeldakse eesti rahvuskultuuri, eesti muusika ja rahvusliku omapära tutvustamist ning kristlikku abistamistööd. Jumala abiga elagu, kasvagu ja kosugu meie auväärt kogudus!
New Yorgi Eesti Ev. Luteri Usu kogudus 110-aastane (1)
Eesti kirikud | 14 Mar 2008 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Palju õnne kogudusele! Seda väärikat ajalugu oli väga huvitav lugeda. Suur tänu! Samas tunnen puudust fotodest, nt kirikuhoonest endast keset suurlinna möllu -- see aitaks ettekujutada, mis tunne võis olla sealt suure eestlasperena väljuda jõululaupäevaõhtul...
Eesti kirikud
TRENDING
