New Yorgi Eesti Kultuuripäevade kirjelduse jätk
Usun, et kõige hingepuudutavamad hetked tänavustel kultuuripäevadel jõudsid rahvani reede õhtusel eesti külalismuusikute kontserdil, mida korrati laupäeval pärast teatrit. Publik istus kitsa saali kahes otsas, mille keskmes esinesid kordamööda ja koos: Tõnis Mägi (laul ja klaver), Kärt Johanson (laul), Siiri Sisask (laul ja klaver), Jaan Sööt (laul ja kitarr), Andres Kuut (kitarr) ja Tiit Kikas (viiul).
Siiri Sisask, Andres Kuut. F: Riina Jõe Kindlam
Kui Siiri Sisaskist kiirgas jõulist teatraalsust, peegledades tema kabareelikku tausta ja rolli peagi Estonia lavale jõudvas “Evitas”, siis Johansoni tuntud folk-lauluvendade õe Kärdi laulu ja esitluse lihtsus mõjus sedavõrd võimsamalt. Milles seisis emakeelsete sõnade erakorraline mõjuvõim? Kas asi oli kohas, ajas, neis, või meis? Kahtlemata oli tegemist erakordse andekuse ja esinejatevahelise harmooniaga, aga samas ei saa välistada kontektsi. Miks oli Eestist külasoleval kirjanikul pisarad silmas? Ja minul? Ja New Yorki Paidest viie aasta eest rännanud juuksurineiul? Meil kõigil oli selleks oma põhjused ja nii ilmneski nende päevade suurim teene – ühisnimetaja.
Tõnis Mägi.
“Mind viiakse võõrale rajale ja talutaks linna turule…” – Nekrutilaulust, mida esitas Kärt Johanson
“Terve saal eesti noori täis - kust nad on tulnud?!” olevat hüüatanud üks soliidses eas kohalik härra. Maailma rändama läinud noored paistavad siiski vajavat vähemalt paar korda aastas seda tuge ja laengut, mida NYi Eesti Majja kogunev kooslus pakub. Ja nende abi ja huvi omakorda vajatakse. Ikka oma väike pesa rahvarohkel saarel. Esimesteks vastuvõtjateks uksel ongi noored, ürituse t-särkidesse rõivastatud entusiastid. Selliseid abilisi oli tänavu kokku 45 (kulisside taga ja ees) ja nendest 90% on viimase kümnendi jooksul Eestist tulnud, teatab mulle vägedejuht Linda Pakri. Kuid hommikul on read hõredamad. Laupäeva hommikul, kui pool 11 algab kultuuripäevade esimene loeng, on virgete nägude seltskond siiski öisest kirjum ja mitmepõlvkondlikum, “põlisem”. Eesti filoloogi, Elvas elava Arne Merilai aasta University of California at Berkleys, Fulbright stipendiaadina hakkab lõpule jõudma. Kirjandusuurija tööle lisaks ta ise kirjutab, luuletab ja New Yorgis tutvustas teemat “Ballaadi kandev roll eesti ilukirjanduses”. Kirjanik ja tõlkija Andres Ehin esitas seejärel “Sürrealismi ja teisi 20. sajandi moevoolusid eesti kirjanduses”, mida ta möödunud nädalal Torontos huvitatuile kordas. Hommiku otsad tõmbas kokku
Mikk Mikiver
“Õppigem ühtteist rohkem armastama!” – 2002. a. kultuuripäevade kava viimane rida
Armastuse alustalad on kindlalt pere ja kool. Pärastlõunal esines 4 naist, 4 ema, 4 õpetajat. Rahvas oli väga liigutatud ja huvitatud Toronto kunstnik Rutt Tulvingu kirjeldustest ja diapositiiv-võtetest Narva koolilastega suhtlemistest; jätkuv püüdlus kultuuripidi ja kontaktemööda teha Narvast taas Eesti linn. Rutile järgnes kirjanik/tõlkija Ly Seppel Raplast, kes sõitis koos abikaasa Andres Ehiniga pärast kultuuripäevi Torontosse, kus esitas taas NYis ette kantud teemat “Mõtteid eesti koolilapse eneseväärikusest. Kuidas see muutub relvaks?” NYis tuli publik entusiastlikult vastu lektori loengujärgsele soovile kuulda ameerika koolides toimuvast. Nende seas oli eesti rahvale omaselt palju kooliõpetajaid. Kõnepultki ei ole viimasel ajal enam lauljatar Siiri Sisaskile võõras, kuna tutvustab kõikjal omaloodud ja juhitud eesti klassiruumide valgustamise projekti “Saagu valgus!” Ta kirjeldas alavalgustatuse probleemi koolides ja selle kahjustavat mõju laste tervisele. Siiriga oli reisil kaasas tema 11-aastane poeg Jost. Viimase lektorina astus üles psühholoog Lea Tooming, kes on viimase aasta San Franciscos veetud abikaasa Arne Merilaiga. Haaranud kinni võimalusest tutvuda kohaliku koolisüsteemi nuanssidega, loodab ta kogetuga Eesti tulevikule kasuks olla. Ta kirjeldas “Emakeele ja kirjanduse seisu eesti koolides.”
Lea Tooming, prof. Lauri Vaska, taga Hanno Niidas.
Selle nädalavahetuse iga päev, iga etteaste ja kontsert oli omanäoline. Pühapäev oli Ülestõusmispüha ja eesti muusikud olid kutsutud esinema teise, EELK New Yorgi koguduse jumalateenistusele. Suhteliselt pimedat, sakslaste poolt oma pühakojaks ehitatud hoonet kaunistavad puust nikerdatud altar ja ehitamisjärgselt lisatud moodsamad tumedavärvilised vitraažaknad. Kogudust teenib praost Uudo Tari ja organistiks on noor muusikadoktor Eestist, Indrek Laul. Soololauluga esines ka NYis õppiv, eesti tõusev täht Hanna-Liina Võsa. Pärastlõunal sai kehakinnitust ja filme nautida Eesti Majas, k.a. “Berlinale” festivalil auhinnatud Eesti/Läti koostööna valminud, režisöör Peeter Simmi filmi “Head käed”. Esikus oli müügilaud ikka veel avatud, uute ja “esinejatekohaste” raamatute ja laserplaatidega (CD-d). Müüjad kutsusid rahvast nendega seltsis pühademune värvima ja koksima. Nii lõppesid järjekordsed kultuuripäevad, kus igaühele leidus oma moment, tutvus, raamat, või inspiratsioon. Tean, et mõni leevendas järgneva päeva järsku tühimikku rulluisutades liiklustihedatel tänavatel (eesti muusikute seltsis!). Kodumaa kirjanikepaar väitis, et uurisid kõndides kordamööda linna arhitektuuri ja kodanike nägusid. Ega igav ei hakka, kui teistpool lävepakku on New York. Aga toas on alati Eesti. Vahelduv ja mägedeta, siiski oluline Eesti.
Riina Jõe Kindlam
