Kuna looduskaitsealal on igasugune korjamine-noppimine keelatud, anti seenelistele eriluba korjata kõnealuseid metsaande teaduslikel eesmärkidel.
45-liikmeline seeneliste pere jagunes 6-liikmelistesse salkadesse, kes läksid igal hommikul koos mõne teadlikuma juhiga seenele, et tagasi tuua võimalikult palju erinevaid liike. Viimaseid eristati nii palju, kui keegi oskas, kuid viimane liigi määramine ja kontrollimine jäi eriteadlaste ülesandeks. Grupijuhtide hulka kuulus kaks eestlast, Maria ja Andrus Voitk ning määrajate seas oli koguni viis eestlast: prof. Kuulo Kalamees, Bellis Kullman ja Anu Kollom Eesti Põllumajandusülikoolist; Vello Liiv Saaremaalt ja Vello Soots Torontost. Tunnustamaks eestlaste suurt osatähtsust laagris, lehvis selle toimumise ajal Newfoundlandi ja Kanada lippude kõrval ka Eesti lipp.
Laager avati Newfoundlandi Kultuuriministeeriumi poolt korraldatud vastuvõtuga, kus pakuti osalenutele selliseid merehõrgutisi nagu praetud tursakeeled ja -põsed koos kohaliku pohla-, mustika-, või murakaveiniga. Minister tervitas väliskülalisi, kellele kingiti mälestuseks kohaliku temaatikaga raamatuid ja kunstifotosid.
Gros Morne'i Pargi poolt anti välismaa teadlastele mälestuseks parki käsitlev raamat ja seinakaart.
Seeneteemaliste ettekannetega esinesid õhtuti nii Eesti mükoloogid kui ka Vello Soots ja Andrus Voitk. Nädalalõpu jooksul suutsid eriteadlased kindlalt määratleda ca 170 seeneliiki, sh. palju haruldasi seeni, mida isegi teadlased esmakordselt nägid. Lisaks olid mitmed leiud esmakordsed kas Newfoundlandis, Atlandi idakaldal või kogu Põhja Ameerikas.
Üldkokkuvõttes jäi mulje, et Newfoundlandi seenestik erineb mõnevõrra mannermaa omast ning on kohati sarnasem Põhja-Euroopa omaga, kuigi teisalt on Newfoundlandis ka eurooplaste jaoks eksootilisi seeneliike.
Eesti teadlased viibisid juba nädalapäevad enne laagri algust Newfoundlandis, mil nad iga päev samadel radadel seenel käisid. Eesti spetsialistide panusena kanti Newfoundlandi seeneliikide olemasolevasse nimekirja mitu uut ja huvitavat seent, mis läksid Eestisse ja USAsse edasiseks uurimiseks. Loodi rahvusvahelisi erialaseid tutvusi ja jagati palju seenealast tarkust nii kohalikele seenehuvilistele kui ka -teadlastele.