“Niagaaraga” ümber maailma - Jaan Urvet

Eestlased Eestis | 24 Jan 2005 | EWR

Jaapan, Venezuela, Kanada, Venemaa, Tšiili, Läti, Argentiina. See on riikide loetelu, kus KATeater on mänginud Peruu dramaturgi Alonso Alegria draamat “Niagaara”.
Kõik algas 1992.a. kui alustasime koos Kristjan Kuntuga kahemehetüki proove. Aga kümnest proovist me kaugemale ei jõudnudki. Läks veel kümme aastat ja “Niagaara” esietendus 2002.a. mais Konstantin Pätsi talu kõrvalhoone lakas Kloostrimetsas.
Suve jooksul etendasid Kristjan Kuntu ja Andres Liivak “Niagaarat” 20 korda.
Alonso Alegria kirjutas ajaloolise fakti põhjal eepilise lavaloo eneseületamisest, innustamisest, sõprusest ja armastusest. Tunnetest, mis aitavad lahendada raskeid hingeseisundeid ja tagasilööke.
1869.a. ületas maailmakuulus tsirkuseartist Jean Gravelet (artistinimega Blondin) terasköiel Niagaara kose. Kurikael, kes kord julgestustrossi läbi lõikas, seadis ohtu köietantsija elu. Oma hirmudest vabanes Blondin tänu oma noorele kaaslasele Carlole, kes tegi talle ettepaneku ületada kosk koos, Carlo Blondini õlgadel. Ja see õnnestus neil.
2002.a. Eesti harrastusteatrite riigifestivalil tunnistati “Niagaara” parimaks lavastuseks ning esitati kandideerimiseks harrastusteatrite maailmafestivalile Kanadas. Ja välja ta valiti. 2003.a. mängiti “Niagaarat” maailmafestivali programmis, kus lisaks Eestile osalesid teatrid Austriast, El Salvadorist, Hollandist, Prantsusmaalt, Venemaalt, USAst, Kanadast, Marokost, Lätist, Rootsist, Šotimaalt, Leedust, Kuubast, Rootsist, Jaapanist ja Singapurist.
Kanada-reis oli erutav juba seetõttu, et lendasime esmakordselt üle ookeani. Torontos olemise muutsid meeldivaks ja hoolitsesid meie selviibitud päevade sisustamise eest Vaado Sarapuu koos abikaasaga ja perekond Pahapillid. Ka festivalilinnas Halifaxis oli meil palju meeldivaid kohtumisi sealsete eestlastega. Tundsime isegi uhkust, et meie väikese riigi inimesi nii paljudes paikades kohata võib. Kuna me rentisime Torontost auto, siis teel Ontario äärest läbi Montreali ja Quebeci Halifaxi ja tagasi saime nähe kaunist Kanada loodust ja inimesi.
Mängisime eesti keeles. Suur oli meie üllatus, kui pärast etendust tunnistasid festivalikülalised, et loo jõuline sõnum jõudis pärale ilma keelt mõistmata. Aga eks olegi teatril see võimalus kasutada lisaks tekstile talle ainuomaseid kommunikatsioonivahendeid - emotsioone, muusikat, kujundeid.
Samal festivalil esitati KATeatrile kutse festivalidele Venezuelas ja Jaapanis. Pärast Kanada-reisi tuli mul endal lavastajarolli kõrval ka näitlejaroll üle võtta. Hakkasin mängima Blondinit. Selline näitlejavahetus oli nii hea kui ka halb. Hea selles mõttes, et lavaloos on tähtis ka kahe mehe vanuse vahe. Kuna seni etenduses kaasa teinud näitlejad Kristjan ja Andres olid üheealised, siis jäid nii mõnedki vanuselised suhted arusaamatuks. Uues versioonis muutusid aga ka ealised probleemid selgemaks. Halb oli aga see, et näitlejana ei saanud ma enam tervikpilti jägida väljastpoolt. Aga peale me hakkasime. Alonso Alegria “Niagaara” lõputeksti sõnad “Me läheme koos läbi maailmaruumi, ikka päikesele lähemale !” hakkasid kuidagi iseeneslikult teostuma. 2003.a. lõpus saigi teoks esimene Lõuna-Ameerika reis. Oma keerulise poliitilise- ja majanduselu olukorraga oli Venezuela täis põnevust ja pinget. Massirahutused, vaesus, lõunamaalaste temperament ja kuumus muutusid kümne päeva jooksul Caracases nii tavapärasteks nähtusteks, et me seal end vägagi koduselt tundsime. Ja hinnad! Mitmeid kordi väiksemad söögi- ja kaubahindade numbrid tegid sealse elu mõnusaks ja kättesaadavaks. Ja inimeste soojus! Kuna Venezuelas valitseb vaid üks aastaaeg – suvi oma kolmekümne soojakraadiga -, siis on ka sealsed inimesed kui väikesed päikesed, täis soojust ja hoolivust. Ja teater! Sellist jõudu ja emotsiooni kui Caracase festivali etendustel nägime, polnud me varem kohanud. Seda meeldivam oli, et Kristjan sai oma Carlo rolli eest festivali parima meesosatäitja tiitli. Tagasiteel USA-s peatudes, tundus, et oleme sattunud teisele planeedile. Sealne jõukus ja puhtus ei korvanud inimsuhteid, mis valitsesid Kariibi mere taguses Venezuelas.
Suurimaks probleemiks oli meil Caracase “Fiesta”-festivalil keel, sest kohalik suhtlemine osutus võimalikus ainult hispaania keelt mõistes-rääkides. Nalja sai seal keelega palju, vahel jäi isegi kätest ja jalgadest väheseks, et oma soove väljendada. Aga hakkama me saime.
Festivalil osalesid vaatlejad Tšiilist, kes korraldavad igal aastal juunis-juulis festivali, kus antakse 45 etendust. Jõulueelsesse külma Eestisse saabusime me juba Tšiili-kutsega.
Et Tšiili festivali korraldajate soov oli, et me kasutaksime “Niagaaras” ka hispaania keelt, siis tuli hakata kiiresti keeleõppimisega tegelema.
30. juuni hommikul olime taas Tallinna lennujaamas, et lennata üle Frankfurdi Buenos Airesesse. Kuna saime vahepeal kutse ka “Niagaara” mängimiseks Argentiina pealinnas, siis ühitasime Tšiili-sõidu sellegi kutsega. 25 tunni pärast sattusime juulikuisest Tallinnast talvisesse Argentiina pealinna. Naljakas, et maamuna peal sellised suve-talve vastandseisud valitsevad, kui meil on talv, siis on Lõuna-Ameerikas suvi ja vastupidi. Aga ega see sealne talvgi meie kehvast suvest palju erine. Mõnel päeval tõusis kraadiklaas isegi seitsmeteistkümne soojakraadini. Esimesed hispaaniakeelsed etendused tekitasid tõsist hirmu, kas saadakse aru. Pidime arvestama ka sellega, et Argentiinas räägitav hispaania keel erines oma hääldusega Tšiili omast.
Argentiinast lendasime Air France,i-ga üle Andide teravate lumiste tippude ja olime mõne tunni pärast juba maakera “kõhu” all, Tšiili lõunaosas, kus juulikuus 3-4 kraadi sooja, tuuled ja vihmad. Puerto Monttis maandudes meenutas ümbrus Kuressaare lennuvälja, madalad kadakad, merelaht jändrikud kased.
Sealne festival “Teatritormid” on vist pikim teatrisündmus maailmas. 45 päeva jooksul esineb 45 teatrit. Etendused on tasuta, leevendamaks talvepimedust ja külma. Lisaks festivalilinnale tiirutasid trupid ka lähipaikades. Tagasiteel veetsime mõned päevad ka Tšiili pealinnas Santiagaos.
Ja ega me “Niagaaraga” ainult ookeani taga käinud ole. Sümpaatsed olid ka septembrikuu festivalid Venemaal Gatšinas ja Lätis Rezeknes. Gatšinas kohtusime Venemaa Teatriakadeemia režiikateedri juhataja professor Mihhail Tšumatšenkoga, kelle “Niagaara” analüüs meid taas edasi aitas. Festivalil tunnistati meie koosmäng parimaks näitlejapaariks.
Maailmaturnee jätkus novembris Jaapani-reisiga. Yakumo teatrifestivalile kandideeris 42 teatrit, festivaliprogrammi valiti 5; Venezuela, Austraalia, Hispaania, Leedu ja Eesti lavastused. Väljaspool programmi andsid etendusi teatrid Soomest ja Belgiast. Festivalil anti välja kaks näitlejapreemiat, parimaks meesnäitlejaks tunnistati Jaan Urvet Blondini osatäitmise eest.
Jaapan nii oma suurlinnade Tokyo ja Osakaga kui ka väikeste külakeste ning sealsete traditsioonidega jättis hinge igatsuse sinna kord tagasi minna. Vaimustav oli täpsus ja kord, mis festivali iseloomustas. Aega loeti sekunditega ja kõik toimis nii nagu kavas ka kirjas oli.
Kui vaadata maailmakaarti, siis tundub see oma haaramatuses müstifikatsioonina. Kui aga need kauged paigad ära nähtud saab, siis jääks see paik nagu siiasamasse, nurga taha. Piisab vaid mõttest ja oledki seal tagasi. Maailm polegi nii suur, kui kaarti vaadates tundub. Ja uskumatu, kõikjal elavad samasugused inimesed. Oma murede ja rõõmudega, pereelu ja töiste toimetamistega. Elu kolmelapselises Jaapani peres tundus nii tutavlik, kõik nagu Eestis.
Üle seitsmekümne etenduse mis paari aasta jooksul neil festivalisõitudel nähtud, süvendavad veendumust, et maailmas on kadumas piir kutseliste ja harrastusteatrite vahel. Kõigil neil festivalidel on osalenud üheskoos nii amatöörid kui profid ja mitte keegi pole kahelnud, kas neid sobib ühel festivalil kokku panna või mitte.. Määravaks on olnud valikute tegemisel ikka vaid hea lavastus. Kui vaatasime Jaapanist tagasiteel Londonis peatudes kutseliste suursuguseid lavastusi, siis arvasime küll, et on vist tähtis, kus ja millal oled sa siia ilma sündinud. Maailmalinn London, mis on iga päev täis tuhandeid turiste, suudab oma teatrisaale täita keskpäraste etendustegagi, mis Eestis hävitava kriitika osaliseks saaksid. Aga nii see ilmaelu kord juba seatud on. Kaugelt vaadates tudub ka siinne elureeglistik mõistmatu olevat. On nii kentsakas lugeda paarikümne tuhande kilomeetri kaugusel Tšiilis internetist Eesti uudiseid, kus sündmuseks saab autoavarii ja ministrite pisikemplemised.
Jaapani-reisiga jõudsime päikesetõusu maale. Carlo ja Blondini koosmineku teekond oleks nagu ringi täis teinud. Aga ega me jäta. “Niagaarat” ootab Alonso Alegria Peruus, kutsutud oleme ka Paraguaisse. Võiks alustada uut päikeseringi.

Jaan Urvet
“Niagaara” lavastaja