Tallinna Niguliste kirikus asuv hansalinnade suurim kappaltar oli pakku viidud 1944. a. märtsipommitamise ajal ja säilus. Nüüd teeb ta oma tiivad lahti kaks korda aastas nigulapäeval: 6. detsembril ja 9. mail.
Sankt Nikolaus on meremeeste ja kaupmeeste kaitsepühak ja seetõttu rajasid Tallinna saksa kaupmehed 13. sajandil just temale pühitsetud katoliku kiriku Harjumäele, Toompea külje alla. Selle kaunistamiseks telliti muuseas Lübecki linna meistrilt Hermen Rodelt monumentaalne peaaltar, mis valmis aastatel 1478-81. Kahekordse kappaltari välistiibu kaunistavad pühaku elu kujutavad maalid ja keskosa ning avatud tiibasid ehivad paarikümne pühaku värvilised puuskulptuurid.
Peapiiskop Nikolause mälestuspäeva tähistatakse 6. dets. (surnud 342); õigeusu ja katoliku kirikutes ühtlasi ka tema säilmete ümbermatmispäeva 9. (22.) maid. Vanalinnas Vene tänaval on koguni veel üks Nikolai nimeline, õigeusu kirik. Kristuse ning neitsi Maarja järel on just püha Nikolaus Venemaa armastatuim pühak ja suisa patroon, kelle ikoon ei puudu õigeusklike kodudest. Polevat linna, kus ei leidu tema nimele püstitatud kirikut ega kloostrit.
Madalmaadel ja saksa keelt kõnelevates riikides ootavad lapsed pikisilmi 6. dets. Nikolaustag’i, mil pika valge habemega, piiskopirüüs laste kaitsepühak tuleb komme jagama ning ootuses jäetakse ukse taha või kolde ette susse või kingakesi. Vaieldakse, kas just sellest mehest või ühest tema kaaslasest kujunes välja (või kujundati) jõuluvana, kuid paljudes Euroopa riikides säilub lahke püha Nikolaus eraldi hiljem saabuvast Weihnachtsmannist.
Eestis leiavad mõned õnnelikud lapsed lausa igal detsembrikuu hommikul mingi väikese üllatuse sussist. Neid reastatakse üldiselt aknalauale ja toojateks peetakse hoopis päkapikke. See ilmselt kajastab advendikalendri kommet ja neidki on Eestis müügil; ka kohaliku Kalevi kommivabriku maiustustelaegas.
Eestis on ka kohanimed Lääne-Nigula ja Viru-Nigula. Nii need külad kui ka loendamatud Niguliste-nimelised kirikud üle Eesti ei paikne juhuslikult Hansa kaupmeeste rännuteedel. Nikolause kultus levis paavsti õhutusel Roomast Läänemere kallasteni. Ja nüüd, 21. sajandil on imetegija säilmete ümber, millest pidavat hoovama armurikast mürri (ta on sündinud Myrra linnas), puhkenud värske tüli: türklased nõuavad püha konte tagasi Itaaliast, kuhu neid ümber maeti 1087.a.
Mehe ümber, kellel olevat alati jätkunud tähelepanu hädasolijale, selline nääklemine ilmselt ei sobi. (Iroonia tahtel on Bernt Notke maal “Surmatants” Tallinna Niguliste teine hindamatu aare.) Kuid Eestiski on vanarahvas rääkinud, et nigulapäeval ei tohi vanduda ega kellelegi halba sõna ütleda. See soovitus kulub pühade eel eriti ära. Kaugelt saabunud nimed tehti ajapikku omasteks; nii said poisslapsed nimedeks Nigulas, Nigul, Niilas ja Laas. Loodusega kõike-siduvad esivanemad pidasid 6. detsembrit ka talvelööjaks. (Enne nigulapäeva ära kiida talve; Nigul nõgõl – sis lätt külmäs.) Ja algas tõsine pühade ooteaeg.
Just nii tänavugi: tõusis karm tuul, mis häiris laevaliiklust Läänemerel, kuid tõenäoliselt üritas teatud kaitsepühak vanu kaubateid pidi saabuvaid jõuluturiste suuremast merehaigusest hoida. Pilved virutati itta ja mitmel külmal ööl oli postil täiskuu, kelle kiired kindlasti vanalinna Niguliste hauaplaatidenigi ulatusid. Endises käärkambris võis läigatada ka mõni Mustpeade vennaskonna tervituspokaal, sest kaks aastat tagasi rajati sinna uhkete eksponaatidega hõbedakamber.
