Miks mitte minna näitusele…
Prints Eugeni poolt riigile annetatud Waldemarsudde asub Stockholmis Djurgårdenil ja linnast võib sinna mitmel moel minna, muu hulgas ka jala, kui ilm lubab ja pisut aega varutud.
Just praegu on Waldemarsudde üheaegselt koguni kaks suurejoonelist näitust üleval.
Probleem võib ju tekkida, sest mõlemad on ulatuslikud ja haaravad. Kas inimese kunstimeele maht võimaldab näiteks mõlemat näitust korraga samal päeval ”alla neelata ja ära seedida”, see on küsimus…
Aga proovida võib. Näituste vahel võib väikeses kohvikus pausi pidada ja ümber häälestuda.
Fikseeritud heledad hetked teadvustavad olemasolu.
20. jaanuarini on võimalik näha Lars Jonssoni näitust ”Kohalolek” (Närvaro). Välja on pandud ligikaudu 150 eskiisi, visandit ja maali. Lisaks on võimalik osa saada maali valmimisprotsessist. Nädalavahetustel käib kunstnik ise kohal ja töötab näitusesaalis improviseeritud ateljees.
Gotlandil elava ja töötava kunstniku looming edastab heledust. Fikseeritud heledad hetked teadvustavad olemasolu. Praegu ja siin.
Piltide abil puhastuvad mõtted ja elu tegelikkus, puhtus, selgus, olemasolu ja kohaloleku nauding jõuavad teadvusesse.
Erinevad teemad: üksi, kahekesi, mitmekesi või hulgakesi loovad soodsa olukorra filosoofilisteks mõtisklusteks.
Näituse vaatamist toetab hea, paraja pikkusega ülevaatlik film kunstniku loomeprotsessist.
Lõpetamata maalide lõpetatus.
Ülevaatlik väljapanek algab väga varaste töödega ja lõpeb kunstniku hästi tuntud-teatud autoportreedega elu lõpuperioodist. Vahele mahub suur hulk elutööd, kokku 110 maali.
Näitus haarab endasse. Esile tulevad pastelsed nüansid, tugevad toonid. Mõtlik vaatlus. Kohati meditatiivne kuigi argieluline. Nii tõmbab pilgu endale mehe kaelajoon või värvinüans pingi ümber.
Kõigel on tähendus.
Lõplik viimistletus, kuigi lähemal vaatlusel võib selguda, et mõnelgi maalil on pintslitõmbed justkui pooleli jäänud.
Kõik on nii lihtne. Justkui lõpetamata maalide lõpetatus ja siiski teema jätkumine...tunnetes, mõtetes.
Väga varases nooruses oma kunstnikuteed alustanud Helene oli koguni nii andekas, et Pariisi Salong ta tööd välja valis. 1889 aastal sai tema maal Pariisi maailmanäitusel medali. Tänu Pariisis saadud stipendiumitele oli tal mõned aastad võimalik vaba kunstniku elu elada.
Seejärel naases ta kodumaale, kus kunstnik unustati ja ta elas koos oma emaga 15 aastat väga väikeses korteris Hyvinges ega käinud selle aja jooksul Helsingiski. Kontakt kohaliku kunstiringkonnaga oli katkenud, kuid sõpradega Pariisi ajast oli ta kirjavahetuse kaudu ühenduses. Sealt saadeti ka uuemat kunstialast kirjandust, millest Helene inspiratsiooni sai. Kunstnik töötas edasi, maalides kohalikke töölisnaisi, taustaks 50 erinevat tooni halli ja beezi.
Uus läbimurre toimus 1917, mil kunstikriitik Gösta Stenmani initsiatiivil toimus näitus Helsingis, ja hiljem näitused Göteborgis (1923) ja Stockholmis (1937). Need sündmused muutsid Helene elu-olu palju paremaks. Tema maalide vastu tunti taas huvi. Tema kunsti hinnati taas ja töid osteti.
Helene Schjerfbeck maalis sageli oma pilte üle ja kui sõber teda keelas võrdles ta end Goyaga, kes seda samuti sageli tegi. Sõber aga pahandas, et ta osa loomingust niiviisi hävib. Samas on kunstnik mitmeid pilte, mis juba müüdud olid uuesti maalinud. Need on näitusel mitmel puhul körvuti näha.
Helene Schjerfbecki maal ”Tantsukingad” on läbi aegade kalleim Soome kunstniku poolt maalitud maal, müügihinnaga ligi 4 miljonit eurot.
Lee Perner
Pildid:
Lars Jonsson: Valguse prints, 2011
Helene Schjerfbeck: Perekonna ehted, 1915-1916; Töölisnaine, 1905
Maailmanäitusel Pariisis 1889 medali saanud maal "Tervenemine" 1888
