Hiljuti, 13. mail, suri Torontos oma 93-ndal eluaastal üks Virumaa põlise suguvõsa väärikas esindaja Nikolai Küttis (s.14.02 1909 Vaivara v. Auvere k. Vana-Kaarli talus). Seitsekümmend aastat tagasi ( 1933) krooniti see mees Eesti parimaks sportlaseks; temast sai metsateadlane ja tööstur, ärimees-miljonär, Tartu Ülikooli auliige, teenekas ühiskonnategelane nii kodu- kui välis-Eestis.

Kui ma Nikolai Küttisega Montreali olümpiaaastal (1976) esmakordselt kohtusin, tundsin momentaalselt tugeva isiksuse kammitsevat, aupaklikusele sundivat mõju. Suure kompanii presidendina leidis ta siiski aega kostitada oma külalist päevase autosõiduga Lõuna-Ontario kaunil maastikul. Sellest sõidust saigi minu reisi kõige meeldejäävam sündmus, mille keskpunktiks oli omakorda N. Küttise jutustus oma elukäigust, sportimisest, tööst ja tõekspidamistest, põnevatest läbielamistest II maailmasõja päevil, okupatsiooniaastail, saavutustest Kanadas. Jätkus küsimusi mullegi, saamaks teavet olukorrast kodu-Eestis.

Tema saavutusi spordivallas olin kirjasõna kaudu imetlenud juba varemalt. Nüüd aga tajusin, et imestada pole siin midagi. Loodus oli sellel mehele palju andnud, seda nii välja- kui sissepoole. Just tema kohta käib roomlaste ütlemine “Mens sana in corpore sano”! Ka meie rahvatarkus ütleb, et mees , kellel jagavad nii pea kui jalad, jõuab, kui sellele lisandub visadus, tahetjõud ja sihikindlus, kõrgele ja kaugele. Viimased sõnad pole siin võetud juhuslikult olümpiadeviisist. N. Küttis on korduvalt rõhutanud, et just aktiivne sportimine nooruses pani aluse tema hilisemale edukale kärjäärile. Tema enda sõnastatud tõdemuse : “ Parima tulemuse annab füüsilise ja vaimse tegevuse koosmõju” õigsust kinnitab kogu tema elutöö. Kõrgele ja kaugele ta jõudiski, seda nii töös kui spordis.

Mitmekülgsus on edu pant

Raske on leida spordiala, millega N. Küttis ei tegelnud. Võistlussporti jõudis ta küll male kaudu, kuid samas on loomulik, et pikka atleetlikku poissi kiskusid peagi enda poole nii võimla kui spordiväljak, kus meelisalaks sai kergejõustik ( põhialadena kaugus- ja kolmikhüpe). Aga vähe sellest: ta on tulnud Narva meistriks lauatennises, osalenud suusahüppevõistlustel Rakveres, võitnud 500 m vabaujumise Narva-Jõesuus, saavutanud kaitseväeteenistuses esikohti suusatamises, 7-võistluses, laskmises; asendamatu oli ta Narva Gümnaasiumi ja linna koondises võrkpallis. Ülikoolis lisandusid neile veel tennis, piljard ja bridzh. Igalpool tahtis ta olla parim. Kes teda vähegi tundis teadis, et just tahe alati võita oli tema põhiolemus. Ka vanemas eas sõbraga tennist, malet või bridzhi mängides, suhtus ta asjasse sama tõsiselt nagu oleks tegu elu kõige tähtsama võistlusega. Mitte midagi ei maksa teha poolikult, poole jõuga - see põhimõte saatis teda läbi elu kõikjal ja kõiges. Kauguses kõige kaugemale.

Kergejõustikus tõusis N. Küttis kiiresti Eesti tippu. Algas see 19. aastaselt rahvusvahelistel võistlustel Tartus (1928) kolmikhüppe võitmisega. Ajavahemikul 1930 - 1936 juhtis ta 7 aastat järjest hooaja edetabelit kolmikhüppes ja kahel aastal kaugushüppes, tuli kümnel korral Eesti meistriks ja uuendas legendaarse A. Kolmpere kümne aasta vanused Eesti rekordid. Oma kodulinnas Narvas ( 1933) hüpatud kaugushüppe rekord 7.40 oli tol hetkel Euroopas kolmas tulemus. Oma suurimaks sportlikuks saavutuseks pidas ta üliõpilaste maailmameistriks tulekut kaugushüppes 1933.a Torinos, kus ta ülimalt tasavägises heitluses sai viimasel katsel jagu soomlaste 7,5 m. mehest Martti Tolamost. Sama võistlusega on seotud ka tema sportlasetee kõige negatiivsem kogemus. Tagasiteel võisteldi Prahas, kus talle mõõdeti kaugushüppes võidutulemus 7.42. Uus rekord! Selle hilisema mittekinnitamisega ei leppinud ta kunagi. Kõik olevat olnud määrustepärane. Need silmapaistvad tulemused andsidki talle hiljem aasta sportlase tiitli. Tema rekord kaugushüppes kuulus tollal tugevasse rahvusvahelisse klassi. Eestis hüpati temast kaugemale alles 29 aasta pärast ( E.Akkel), kusjuures Virumaa rekordina pidas ta vastu enam kui pool sajandit! Siinkohal pole ülearune kõrvutada toonaseid tingimusi praegustega ( rasked naglid - kerged sussid , söerada - tartaan, sporditeaduse areng jne.) Oma jumalagajätuhüppe võistlus(tipp-)spordist tegi N.Küttis olümpiasuvel 1936 Tallinnas Kadrioru staadionil, kus ta pakkus konkurentsi Jaapani nimekaile kolmikhüpajaile, hilisemaile võitjaile Berliinis. Endalegi ootamatult suutis ta seal korrata enda nimel olevat Eesti rekordit, seda vaatamata vähesele treenitusele.

Malearmastus oli igavene

Malele jäi ta truuks elu lõpuni. Koolipõlves tõusis ta kiiresti Eesti noorte paremikku. Asendamatu võistkonnaliige oli ta nii Narva linna kui Ülikooli au kaitsmisel. Ülikooli päevilt sai alguse kestev sõprus Paul Keresega. Sattunud võistlusreisidel Põhja-Ameerikasse peatus P.Keres alati N.Küttise juures. Ka P. Kerese viimane simultaan Montrealis 1975 oli tema poolt arranzeeritud. Peavarju on ta andnud maailmameister B. Spasskile, kes oli ka P.Kerese suur austaja. N. Küttise küllakutsel ja toetusel sai teoks ka V.Heueri reis Kanadasse, kogumaks materjali P.Kerese monograafia jaoks. Ühine malearmastus viis N.Küttise sõprussuhetesse Inglise pankurist ettevõtja Jim Slateriga , mehega, kes päästis B.Spasski - R.Fischeri Reykjavikis toimunud tiitlimatsi, lisades võidusummale enda poolt 125 000 $. N.Küttis oli ka Toronto Eesti Maleklubi üks asutajaid (1950), selle hilisem auliige. Ise osales ta pea kõigil klubi poolt korraldatud võistlustel. Nii tuli ta viiel korral Põhja Ameerika eesti meistriks, kolmel korral esikohale Suur-Toronto esivõistlustel. Räägitakse, et ta olevat ainult ühel korral loobunud võistlemisest, seda põhjusel , et talle tulevat külla üks soome sõber. Kui küsiti , et kas see sõber on siis nii tähtis isik, et ei võiks oma külastust edasi lükata, ühmanud Küttis” Ei tea nüüd kui tähtis - ta on Soome president”. (Juttu on U.K.Kekkoneni visiidist Kanadasse) Korduvalt toetas ta klubi tegevust majanduslikult. Muide, tema pani välja ka rändkarika I ESTO päevade maleturniiri võitjale. Tema toetusel sai teoks tänaseni korraldatav igaaastane P.Kerese mälestusturniir Vancouveris.

Pidevalt osales N.K. ka bridzhivõistlustel. Väga uhke oli ta oma suurvõidu üle (koos oma vana tuttavaga kodumaalt Erik Viiresega) Põhja-Ameerika esivõistlustel paarismängus Ottawas 1964, kus nad jätsid seljataha kõik USA ja Kanada bridzhituusad. Tema elupõline bridzhipartner oli väga hea mängijana tuntud abikaasa Hilda.

Kõrge vanuseni jätkus ka tema tenniseharrastus. Ta oli Toronto tenniseklubi (Queens Club) asutajaliige. Ikka kõrgemale.

Mitmekülgset sportlast osati eriti hinnata hõimuriigis Soomes. Just tema sportlikud tulemused ja sõprussidemed sportlaskonnas (U.K.Kekkonen jt.) sillutasid talle tee Helsingi üliõpilaskonna stipendiumi määramisele sihtotstarbeliseks enesetäiendamiseks metsatööstuse ja ekspordi valdkonnas Soomes 1933 aastaks. Tartu Ülikooli stuudiumi lõpetas ta seega nelja asemel kolme aastaga 1930 - 32. Seda tuleb pidada omaette meheteoks, eriti kui silmas pidada tema vägagi aktiivset osavõttu muust üliõpilaselust selle kõige laiemas tähenduses, spordist rääkimata. Ta kuulus EÜS ridadesse.

Soome-aasta kujunes Küttisele vägagi sisukaks ja kasulikuks. Ta ei raisanud sel aega, mõistes, nagu ilusasti ütleb Arved Viirlaid, et “minevik võib helkima jääda vaid käesoleva hetke kuldamisega”. Kodumaale naasnuna algas tema karjäär AS-s Eesti Metsatööstus, kes oma noore perspektiivika spetsialisti suunas kiiresti järjekordsele õppereisile Inglismaale. Seal lõi varakult välja tema sünnipärane (ilmselt emalt päritud, arvas N.K.ise) ärimehevaist ühes erakordse suhtlemisoskusega, mille juurde käis väline sarm koos võluva naeratusega, rääkimata mitme võõrkeele valdamisest. * Mis sai edasi? Tema elukäik pärast okupatsiooni- ja sõjaaastate üleelamist on tüüpiline paljudele tegusatele eestlastele - põgenemine läände ( kes jäid Rootsi, kes siirdusid edasi üle Atlandi). Emigreerudes Rootsist 1948.a. Kanadasse, jätkas N.K. ikka tõusulainel. Tema käes õnnestus kõik. Õnnelik oli ka perekonnaelu. Peres kasvas 4 last ( kolm tütart ja poeg). Turvalises õdusas kodus valitses kõigi poolt armastatud ema ja abikaasa Hilda. Siis tabas perekonda ränkraske löök. Autoõnnetuses hukkus nende 24-aastane poeg Paul. Arved Viirlaid seletab seda saatuse lugu otsekui jumalate kadedusega kreeka antiiktragöödiates. Sellest õieti üle saamata, tõmbus N.Küttis aktiivsest äritegevusest tagasi, müües 1970-ndate keskel ära kõik oma ettevõtte aktsiad.

Juba laulva revolutsiooni päevil tekkis tal soov toetada võimaluse korral oma alma-materit Tartu Ülikooli. Mõne aasta pärast saigi teoks tema nimelise stipendiumi loomine, mis võimaldas igal aastal suunata üks magistrand uurimustööks Soome, metsatööstuse ja ökoloogia alal. Torontos elav eesti kirjanik Arved Viirlaid, keda me oleme eespool juba maininud, kirjutas N.K. 90. juubeliks tema eluloo kauniks, paljude fotodega ilustreeritud käsikirjaliseks raamatuks, millele pani täpse ja tabava pealkirja “Mees, kes raius kuldseid laaste”. Kahju, et see raamat, ei sattunud “Viru vägevate” koostajate kätte! Kui käesolev lehelugu tema puudumist sealt suudab kuigivõrd asendada ja Nikolai Küttist virulastele lähemale tuua, on ta oma ülesande täitnud.

Allakirjutanu mälestustes jääb Nikolai Küttis püsima kui Eesti spordiloo suurkuju, Grand Old Man, nagu ütleksid kanadalased.

Eestlased Kanadas

TRENDING