11., 13. ja 15. mail esitas New Jersey Sümfooniaorkester (NJSO) Neeme Järvi juhatusel kava, mille avanumbriks oli Haydni sümfoonia nr. 95 (c-minoor) ja lõppnumbriks Brahmsi sümfoonia nr. 2 (D-duur). Nende vahel mängis soome viiuldaja Pekka Kuusisto läti helilooja Peteris Vasksi „Distant Light“ – viiulikontserdi mõõtmetega helitöö.
Haydni teos on üks nn. Londoni sümfooniatest, kirjutatud 1791, Haydni esimesel külaskäigul Inglismaale (1791-92). Sümfoonia helistik (ainus minoorhelistikuga sümfoonia Londonis valminute hulgas) viitab, et teoses on tegemist tõsisema mõtisklusega. Samamoodi mõjuvad kuulajale esimese osa avataktides esinevad dramaatilised pausid, mis tahtmatult meenutavad sama karakteriga takte Beethoveni 5. sümfoonia alguses. Sellele vastukaaluks on aga esimese osa teine teema oma rõõmsalt hüpleva helikeelega. Sümfoonia II osas, Andante, on rida variatsioone tshellodele, sh üsna virtuooslik soolo-osa tshellode kontsermeistrile. NJSO esitus oli voolav ja südamlik, Haydni muusika iseloomule omane.
Peteris Vasks (sünd. 1946) kirjutas oma helitöö 1991. a. taasvabanemise sündmuste ajel. Selles vahelduvad traagiline otsingute meeleolu, lootus lähenevale koidule, rõõm saabuvast valgusest, aga ka alateadlik mure tuleviku pärast. Teos mängiti vahepeatusteta (kestvus ligi pool tundi), kuigi struktuurselt on sel kontserdil viis osa. Nendest kolmes viimases on igas ulatuslik viiuli soolokadents. Vasksi teose ettekanne oli haruldane elamus. Tundus, nagu oleks solist Pekka Kuusisto (sünd. 1976) antud helitöö jaoks otse loodud, sedavõrd kaaskiskuv, sedavõrd virtuooslik oli tema mäng (milline poognatehnika!). Ta oskas erakordse peensusega esile tuua teoses peituvat keerulist tundespektrit. Kiitust pälvib ka NJSO, sest Järvi taktikepi all ei varjutanud orkestrisaade solisti isegi vaikseimates kohtades. Suure aplausi peale mängis Kuusisto lisapalaks kolm osa (Menuetto I ja II ning Bourrée) J. S. Bachi E-duur partiitast sooloviiulile.
Kava teise osa moodustas J. Brahmsi 2. sümfoonia, oma lüürilise iseloomu tõttu ka Brahmsi „Pastoraalsümfooniaks“ nimetatud (Beethoveni 6. sümfoonia eeskujul). Brahms kirjutas helitöö 1877, suvitades Austria Alpides, Pörtschachis.
„Kui kaunis pidi Pörtschach olema!” hüüdis üks Brahmsi sõber, kui ta teost esimest korda kuulis. Tõepoolest, 2. sümfoonia on ka nende ridade kirjutaja üks lemmikteostest, mille kuulamine alati jätab sügava mulje. Soovitan kõigile, kes tahavad Brahmsi orkestrimuusikaga tutvuda, alustada just siit. Brahmsi sümfooniast võiks veel palju jutustada, kuid vaatleme nüüd äsjast ettekannet.
Mul on samast teosest CD, kus N. Järvi dirigeerib Londoni Sümfooniaorkestrit (salvestatud 1988). Kahte tõlgitsust võrreldes oli seekordse esituse algus kiiremas tempos, kuid samasuguse majesteetlikkusega kõlasid NJSO vaskpillid sümfoonia esimeses osas. Ainsa puudusena tundus, et orkestri viiulite grupp kippus vahel varju jääma, eriti kohtades, kus oluline muusikaline teema oli nende käes. Seda olen varemgi NJSO juures märganud; sooviks viiulitelt kandvamat tooni.
Kaunilt kõlasid ka ülejäänud kolm sümfoonia osa. Kokkuvõttes – ilus esitus.
Järvile iseloomustavalt anti lisapala. Selleks oli viiuligrupi esituses (ülejäänud keelpillide pizzicato saatel) F. J. Haydni F-duur kvarteti (op. 3, nr. 5) teine osa. Sellega aga kontsert ei piirdunud. Teatavasti pühitseb maestro N. Järvi 7. juunil oma 70. sünnipäeva. Selleks puhuks oli viiuligrupi liige Darryl Kubian komponeerinud humoristliku, Järvit hästi iseloomustava helitöö „Maestro Valss“. Järvi juhatusel kanti see ette. Kõige lõpuks toodi lavale küünaldega sünnipäevatort. Nii sai ka kontserdipublik lähenevale juubelile isiklikult kaasa elada.
