Auhinna tegi Stockholmis teatavaks Rootsi akadeemia alaline sekretär Horace Engdahl.
Žürii ütles, et 87-aastane Lessing on “naiskogemuse eepik, kes on skeptitsismi, tulisuse ja nägemusliku jõuga uurinud lõhestunud tsivilisatsiooni”.
Pärsias sündinud Doris May Tayler veetis oma lapsepõlve Lõuna-Rodeesias (praegune Zimbabwe, mis oli tollal Suurbritannia koloonia. Mitmedki tema raamatud on saanud apartheidi-eelse Rodeesia ühiskonnaelu kroonikaks.
Kuid Rodeesia valge kogukonna kitsarinnalisus ja silmakirjalikkus jäi Lessingile võõraks ning 1949. aastal sõitis ta Londonisse, kaasas väike poeg ja esimese romaani „Rohi laulab” käsikiri. Romaan avaldati ja Lessing sai otsekohe kirjandusringkondades tuntuks.
Pärast seda on ta kirjutanud arvukalt romaane, jutukogusid, esseesid, reisiraamatuid, näidendeid ja kaks köidet autobiograafiat. Ükski tema raamat ei ole jäänud tähelepanuta ning need on sageli pälvinud vastakaid arvustusi.
Romaani „Kuldne märkmeraamat” nimetatakse tihti feministliku kirjanduse klassikaks, kuid Lessing ise on öelnud, et see on vaid asja üks tahk ning oma olemusel on selle peateemaks isiksuse õigused ühiskonnas, ning sugugi mitte naise roll selles.
Nobeli preemia rahaline suurus on 10 miljonit Rootsi krooni. Lisaks rahalisele preemiale saab Lessing ka kullast medali ning kutse pidada loeng Rootsi akadeemias.
Ta on 11. naine, kes 1901. aastal asutatud preemia on saanud.
Alati Nobeli auhinna eel tehtavates spekulatsioonides sel aastal Lessingi nime ei mainitud.
Preemia asutanud Alfred Nobel on öelnud, et see tuleks anda kirjanikule, kes on loonud väljapaistvaid kirjandusteoseid, millel on idealistlik suundumus. Vastust küsimusele, mida Nobel sellega silmas pidas, tuleb ilmselt otsida raamatutest, mida ta luges.
Rootsi ajaloolaste arvates peegeldab Nobeli kirjanduspreemia oma asutaja isiklikke kalduvusi. Juba varases nooruses oli Nobel mitte ainult kirglik lugeja, vaid ka kirjutaja. Hiljem hävitas ta paljud oma noorpõlves kirjutatud rootsikeelsetest luuletustest, kuid jättis alles ühe suure inglise keeles kirjutatud autobiograafilise poeemi.
Alfred Nobelile meeldis lugeda raamatuid paljudes keeltes. Ta rääkis vaimustusega Rootsi kirjanikust Selma Lagerlöfist, kellest sai 1909. aastal esimene naiskirjanikust Nobeli preemia laureaat.
Doris Lessingi raamatutest on Eesti keeles ilmunud: „Imerohi ei ole müüdav” (1957), “Ellujäänu mälestused” (1983), “Viies laps” (1995), “Kuldne märkmeraamat” (2000), “Hea naabri päevik” (2003), Kui vanad suudaksid” (2004), “Kassid” (2006), “Kõige ilusam unelm” (2006).