Selle aasta jaanuaris saab üheaastaseks Hamburgi Eesti rahvatantsurühm, mida juhendab Meljo Kaaviste. Tantsuprofist Meljo ei pidanud juba aastatel 2009–2011 paljuks ühel nädalavahetusel kuus pikka teed Berliinist Hamburgi ette võtta, et siinsetele tantsusõpradele Eesti rahvatantse õpetada.
Kahjuks olime erinevatel põhjustel sunnitud kaks aastat pausi tegema, et uue koosseisu ja värske jõuga jälle tantsuproovid käsile võtta. Eelmisel sügisel tekkis grupil tahtmine rohkem trenni teha ja rühmakaaslane Kaupo Kitsing, kes aastaid Kuljuses tantsinud, oli lahkesti valmis tantsijaid ühel lisaproovil kuus juhendama.
Meie esimene etteaste kolme tantsuga leidis aset juba pärast kaht proovi Eesti Vabariigi 95. aastapäeva peol ja see võeti väga soojalt ning naerusuiselt vastu. Naised tantsisid sel esimesel korral nõukogude aja kooliplikalikus valges pluusis ja mustas seelikus, sest rahvarõivad on kallid ning kõigil neid pole. Ühtse rahvusliku riietuse puudumine oli ka põhjuseks, miks me eelmisel suvel esinemispalveid vastu võtta ei saanud.
Jõulupeol tahtsime lisaks tantsuga hea figuuri tegemisele kindlasti ka head välja näha – kas ühtses rahvuslike sugemetega riietuses või üldse mitte! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: talgud muidugi! Tantsuõde Ave Vals kutsus naispere enda juurde brunch’ile. Kellel võimalik, võttis kaasa õmblusmasina – kuue peale saadi kokku neli masinat. Üheksa korda mõõtsime ja ühe korra lõikasime – nagu kuldne reegel ütleb. Esimene advent möödus koos seelikuid õmmeldes ja sealjuures oma seniste või puuduvate õmbluskogemustega kiideldes ja niisama mõnusalt juttu vestes. Aeg läks lennates, kuid õhtuks olid seelikud valmis. Üksi võib seeliku õmblemine olla üks igavesti tüütu ja aeganõudev tegevus, aga seltskonnas on see lausa mõnus. Puuvillase “Muhu kollase” kanga tellis Ave firmalt Hestia Koda (www.hestiakoda.ee), kust anti lahkesti ka õmblusjuhised. Niisiis, kui kellelgi veel enne laulupidu häda käes, siis teate, kust abi saab. Soovitame pead, masinad ja käed teistega kokku panna – seltsis on segasem ja mitu pead ikka mitu pead.
Tantsurühma esimese sünnipäeva peol üritame “lapsele” nime ka panna, et tulevikus oleks selge, kellest jutt. Senise nimetuse põhjuseks on ilmselt see, et heal lapsel on ju alati mitu nime – omavahel Kabujalakesed, Tantsusõbrad, Toredad, Nobenäpud, HH Tantsijad jne – ning raske on otsustada, mis see ainuõige oleks. Lisaks oleme pigem tantsusammudele ja muusikale mõelnud. Aga “hea laps” on see tantsurühm kindlasti, sest teeb kõigi liikmete tuju heaks ja esinemise ajal võlub ka vaatajate näole naeratuse.
Jääme ootama esinemiskutseid kaugelt ja lähedalt ning samuti rõõmustaksime väga uute tantsijate üle meie ridades – mida rohkem, seda uhkem! Meie tantsime aga rõõmsalt edasi ja naudime koostegemist.
Suur aitäh Meljole, Kaupole ja kogu rühmale toreda tantsuaasta ning publikule rõõmsa kaasaelamise eest!
Laura Balzer
