Kommunism ei ole maailmast kaugeltki kadunud. Tal on üks hästi-kamufleeritud jõuallikas, mis toidab teda lakkamatult üha uue energiaga – tänapäeval niisama edukalt kui 100 aastat tagasi, bolshevismi sünniaastal 1903. Selleks jõuallikaks on rahvusvaheline intellektuaalide võrk, mille baas Ühendriikides hõlmab sadu ülikoolide õppejõude ja Hollywoodi filmitähti ning mujal maailmas kõige silmapaistvamalt — Nobeli kirjandusauhindade zhüriid Rootsis. Parimaks kaasaegseks näiteks sellest on tänavuse kirjanduspreemia annetamine briti marksistile, omaaegsele juhtivale „absurditeatri“ näitekirjanikule Harold Pinterile.

Harold Pinterit (75) iseloomustab ehk kõige paremini seik, et ta on Serbia massimõrvari Slobodan Milosevici „rahvusvahelise kaitsekomitee“ asutajaliige. Milosevic seisab praegu teatavasti Den Haagis rahvusvahelise kriminaalkohtu ees süüdistatuna 66-s erinevas rahvamõrvas, sõjaroimas või inimsusvastases kuriteos, milliseid ta on toime pannud kolmes Balkani sõjas: Horvaatias (1991—95), Bosnias (1992—95) ja Kosovos (1998—99). Värske Nobeli laureaat on aga nimetanud Milosevicit „Serbia tõeliseks juhiks“, USA presidenti George W. Bushi ja Briti peaministrit Tony Blairi seevastu „terroristideks“ ning võrrelnud Margaret Thatcheri valitsusaega Inglismaal Nõukogude Liidu orjalaagrite ehk „GULAGiga“.

Ameerika literaat Christopher Hitchens, ise endine vasakpoolne, küsib Wall Street Journalis:

„Kas on tõesti usutav, et üks õiglaste skandinaavlaste konklaav (st. Nobeli auhinnakomitee) avaldab sellist austust mehele, kes on valjusti ja avalikult deklareerinud, et 2001. a. septembri massimõrv New Yorgis (nn 9/11) oli õigustatud „kättemaks“?

Hitchens, kes on kirjutanud raamatu Thomas Jeffersonist ning teeb regulaarselt kaastööd Vanity Fair'ile, ei saa jätta meenutamata Nobeli kirjanduspreemia kummalist sümbioosi maailma kommunistliku eliidiga. Mõnigi kord, ütleb Hitchens, ei ole teose premeerimise õigustuseks loetud selle kirjanduslikke väärtusi, vaid üksnes seda, et autor on tuntud vasakpoolse aktivistina. Sellesse gruppi kuuluvad kindlasti austria stalinist Elfriede Jellinek (premeeritud a. 2004), portugali kompartei liige Jose Saramago (1998) ja minu arvates ka guatemaalatar, „vasakpoolsete ikoon“ Rigoberta Menchu (1992); tshiili stalinist Pablo Neruda ja venelasest kommunist Mihhail Sholohhov.

Märksa pikem on nimistu nendest vasakpoolsetest laureaatidest, kes on leidnud tunnustust ka kirjanduslike väärtuste poolest: Günter Grass, Gabriel Garcia Marques, Jean-Paul Sartre, Heinrich Böll jt. Nendest on Stockholmi „konklaav“ vaevalt kedagi jätnud premeerimata – samal ajal kui mitmed vähemalt niisama teenekad, kuid mitte vasakpoolsed autorid on jäänud ilma Nobeli loorberiteta. Hitchens tõstab viimasest grupist eriti esile argentiina luuletajat Jorge Luis Borgest ja vene eksiilkirjanikku USA-s Vladimir Nabokovit.

Tänavuse laureaadi Harold Pinteri curriculum vitae sisaldab ühe huvitava detaili, mis kinnitab rahvusvahelise kirjanduseliidi poliitilist suunitlust. Ei keegi vähem kui Pinter ise (koos abikaasaga) üritas nimelt mõni aeg tagasi Londonis ühe sellise aktsioonigrupi loomist, kuigi edutult. Hitchens kirjutab selle kohta:

„Tihti öeldakse, et põhjus, miks see luksuslik kirjanduslik-poliitiline salong, mille H. Pinter ja tema noobel abikaasa, leedi Antonia Fraser rajasid protestiks (peaminister Margaret) Thatcheri valitsuse gulagliku iseloomu vastu, lagunes, olevat olnud meedia vaenulik suhtumine. Vastupidi. Ma võin öelda, et põhjuseks olid salongi peremehe (st Pinteri) irratsionaalsed raevuhood ja hüsteerilised kaebekõned.“ (WSJ, 17. okt.).

Siin paljastab kriitik teguri, mis võib olla otsustav nii mõnegi „luksusliku kirjanduslik-poliitilise salongi“ tekkeloos – nimelt võimaluse kasutada kirjandust eelkõige poliitilise relvana konservatiivide vastu. On täiesti mõeldav, et samasuguseid konklaave nagu Pinterite ebaõnnestunud „salong“ peaminister Margaret Thatcheri vastu Londonis, võib tekkida (või olla juba ammu tekkinud) president Bushi vastu Columbia Ülikoolis, Berkeleys, Hollywoodis või kus tahes mujal, kus leidub käremeelseid kultuurielitariste nagu Susan Sontag või Edward Said. Võib isegi küsida – kumb motiiv on neile tähtsam: kas ülistada Marxi või häbistada Bushi?

Tundub tõenäolisena, et Nobeli kirjanduspreemia zhürii kuulub selliste kommunismi tugipunktide hulka. Olgu marksism taganemas ükskõik kui laial rindel mujal maailmas – Stockholmi hindajad püsivad oma positsioonil ega jäta naljalt unarusse ühtegi parteitruud reameest, olgu ta kasvõi rahvamõrvari tuline kaitsja nagu Pinter.

Stockholm – kommunismi viimane punker? Ei tahaks nagu uskuda.

Märkmed: