Väike Sass Soosaar USAst imetlemas pillikunsti ja pillimeest eelmisel aastal MÜ lõpupeol. Foto: Nicholas Jones
Kotkajärve Metsaülikool „Sajaga metsa“ (18.-25. august) katab väga hästi paljusid valdkondi sel suvel: sotsioloogiat, psühholoogiat, ajalugu, poliitikat, bioloogiat, kirjandust, aga ka ehetekunsti ja kandlemängimist ning toome esile vabatahtliku töö olulist osa meie ühiskonnas ja kuidas sellega saab paremini kaasa lüüa Eestis. Muidugi tuleb Eestist rahvatantsuõpetaja ka.

Eelmisel suvel kukkus Metsaülikooli perele sülle haruldane noor rahvamees ja üliandekas muusik Eestist Richard Ott Leitham, kellel on ka pereliikmeid Kanadas. Oleme tänulikud Anu Grabbile, kes nüüd elab Eestis ja sai kokku Otiga. See mõnus intervjuu ongi selle kohtumise tulemus.

AG: Kuidas sind kutsuda, kas Richard Ott või lihtsalt Ott?
OL: Lihtsalt Ott sobib väga hästi.

AG: Tulid kohtuma sellise hea energiaga, täis rõõmu, kust tulid?

OL: Tulen just Georgiast ehk venepäraselt Gruusiast Batumist, Musta mere äärest. Seal oli festival rahvatantsijatele, käisime neile pilli mängimas. Üllatavalt suur festival oli, kokku kuskil 20 riiki. Oli üliäge olla nädal koos gruusia mõõgatantsijatega, õppisin nende muusikat ja tantse tundma.

AG: Kas sellest kogemusest saad ka kaasa võtta midagi Metsaülikooli?
OL: Peab mõtlema. Praegu on selline seedimisaeg, wow-efekt on möödas ja nüüd otsin võimalusi, kas ja kuidas gruusia muusika käike tuua sisse oma akordionimängu.

AG: Aga räägime nüüd eesseisvast Metsaülikooli suvest. Kindlasti on kõik väga rõõmsad kuuldes, et oled jälle tulija. Mis sul oleks plaanis sel korral juurde lisada, muuta, täiendada? Või ootad sa ise midagi erinevat, uut Metsaülikoolilt?

OL: No nüüd on teada, et väga palju rahvast Metsaülikoolis on laulu- ja tantsurahvas. Nüüd ei pea enam seda põdema, et huvitav, kas võiks siinkohas pilli lahti võtta või mitte. Kindlasti tahaks mängida uusi lugusid, aga ka vanu laule.
Pigem ma ise ootaksin seda, et eelmisel aastal minu jaoks väljatulnud „seal pool“ loodud lauludega rohkem kokku puutuda. Nagu esimese vabariigiaegsed lood, mida siin enam üldse ei tunta ega laulda. Lõõtspillimängijana tean ma neid meloodiaid, viisijupid on säilinud, aga sõnad kaotsi läinud.
Kui oma Kanada tädi juurest keldrist leidsin mõned vanad laulikud, siis seal olid jälle ainult sõnad, püüdsin juurde mõtelda, mis see viis võiks olla. Eriti hinnaliseks pean Ingrid Jaenese poolt mulle eelmisel aastal antud laulikut, mis oli Chicago Eesti Maja poolt välja antud „Lorilaulude raamat“ - ja jälle, sul on sõnad, aga viise ei ole. Aga tänu mingitele rõhutuskäikudele võib aimata, mis see viis on. Tore oleks kohata kedagi, kes rohkem mäletab nende laulude kohta. Raamat ise oli välja antud midagi 1985 või nii.

AG: Kas sul on ka mõned tegemised, mida tahaks korrata või mis jäid üldse esimesel korral tegemata?

OL: Katsun seekord pilliga mitte vette kukkuda. (naerame selle peale koos)

AG: Mitu korda kukkusid siis?
OL: Ühe korra, ei olnud nii mõnus... Kui Eestisse jõudsin, avastasin esimese asjana, et pillivedrud olid rooste läinud, pidin väikese remondi tegema. Aga eks ma ise olin süüdi, tee oli vähe libe, ütleme niimoodi...

AG: Aga midagi, mis jäi tegemata?
OL: Võib-olla olekski see, et tahaks uurida mingite laulude kohta rohkem. Katsun mingit eeltööd teha ise ka ja sellest projekti luua, selgitamaks, millised laulud on alles jäänud ja kuidas sõnad on muutunud. See oleks just mulle endale huvitav.

AG: Kas oskad tuua välja ühte hetke, momenti, mis kõige selgemalt salvestus mällu unustamatuna?
OL: Kuna ma oma vanaisa hästi ei tundnud, siis kõige toredam ja südamlikum oligi see, kui tulid need inimesed, kes vanaisa tundsid, uurisid mind, öeldes „Leitham... mis, Richard, mhm... ma tundsin su vanaisa!“ Ja seda juhtus nagu iga päev umbes viis korda selle väikse grupi sees, see oli väga äge! See andis mulle nii palju juurde vanaisa tundmiseks, olen väga tänulik nendele inimestele. Kuna mina elasin Eestis, vanaisa Kanadas, olen kohtunud temaga väga väiksena ainult korra.

Südamliku hetkena nimetaksin ka seda tunnet, mis tekkis mingite lugude puhul nagu näiteks „Ma tahaksin kodus olla“, see inimeste kaasaelamine laulule oli palju sügavam kui Eestis. Eestis on see tavaline simmanilugu, aga seal saab see laul hoopis teise maigu.

AG: Tahad midagi lõpetuseks ütelda?
OL: Ütleksin ainult: „Pange kõrid valmis!“

Rohkem informatsiooni MÜ veebilehel www.eesti.ca/mu ja MÜ juhatajalt Maimu Möldrilt: või tel. 416-421-3812.