Tema esinemist flöödil on saanud eestlaskond nautida juba mitmelgi üritusel Toronto Eesti Majas, Peetri kirikus ja Tartu College'is.
Üsna varsti — 29. novembril — astub 18-aastane Kaili, kes õpib esimest aastat muusikateaduskonnas Toronto Ülikoolis, üles esimese iseseisva flöödikontserdiga Tartu College'is. Rääkisime Kailiga tema muusikutee algusest ja sellest, kuidas ta näeb oma tulevikku muusikamaailmas.
Musikaalne on kogu nende perekond ja nii panidki Kaili vanemad Talvi ja Olev Maimets oma kõik kolm last — vanem õde Mari, Kaili ning noorem vend Riho — varakult klaverit õppima. Kaili meenutab, et see sai alguse juba 5-6aastaselt õpetaja Vera Uessoni juures. Nelja aasta pärast lisandus tal uus huvi: flööt. Alguses tuli vanematele peale käia, et teda flööditundidesse pandaks, ning kui see teoks sai, nautis ta seda väga. Eratunde võttis ta õpetaja Peg Albrechti juures.
Kui Kaili oli kooli keskastmes, pidid kõik lapsed valima ühe pilli, et kooli puhkpilliorkestriga esineda. Õpetaja soovitas Kailile teisigi pille ning nii mängis ta siis lisaks saksofoni ja klarnetit. Kaheksandas klassis tuli hoopis mõte, et äkki võiks tulevikus arhitektiks saada, kuna ta tegutses arvutikunsti programmis, kuid otsustas siiski keskkooli siduda muusikaga: tal õnnestus sisse saada Earl Haig'i keskkooli kunstiprogrammi, mille ta sel kevadel lõpetas. Sinna astudes ei teadnud ta veel, et võiks saada professionaalseks muusikuks, lõpetades aga küll: ning ülikooli muusikateaduskond oli igati loogiline samm. Algul ta ei teadnud, kas valida McGill'i või Toronto Ülikool, mis mõlemad väga head, aga Kaili jaoks sai otsustavaks, et U of T-s sai tema õpetajaks Toronto Sümfooniaorkestri peaflöödimängija Nora Shulman, kes on üks parimaid flöödiõpetajaid Kanadas; samuti on U of T muusikaraamatukogu Kanada suurim ning ka ressursid paremad. Oma ülikoolivalikuga ning õpetajaga on ta väga rahul.
Lisaks esimesele ülikooliaastale alustas Kaili sel sügisel ka iseseisvat elu, kolides Tartu College'isse. Ta elab 18. korrusel, kust tal on suurepärane vaade linnale. Vanematest omaette elamisel ütleb ta olema nii plusse kui miinuseid: iseseisev elu küll meeldib, aga vahel on vastutus enese eest päris harjumatu. Kuid vanemad elavad ju samas linnas, nende juurde võib alati minna ning telefonikontaktis ollakse iga päev. Kaili naabrid on pärit erinevatest paikadest, kellega on huvitav vestelda, kuue tüdrukuga jagatakse kööki, vahel tehakse ühiseid õhtusööke ning väga huvitav on Tartu College'is kokku puutuda ka Eestist sinna tulnud inimestega.
Kuna koolipäevade pikkused varieeruvad, käib Kaili mõned korrad nädalas restoranis Jack Astor ettekandjana tööl.
Esinemisi on Kailil olnud päris mitmeid, kõige rohkem kooli kaudu. Ta on esinenud pühade ajal Peetri kirikus ja mitmel korral Eesti Majas koos Toronto Eesti Meeskooriga. Esinemiskogemust seega on ja seetõttu ta ka eriti ei pabista. Paari nädala pärast tuleb aga niisiis esimene iseseisev kontsert — teda saadab klaveril Angela Park.
Oma perest rääkides ütleb Kaili, et juba mitu põlve on olnud kõik musikaalsed. Ema, dr. Talvi Maimets mängib klaverit ja laulab, samuti on lauljad kõik ema õed. Vanaema Tamara Norheim-Lehela on kõikidele tuntud sopran, kelle kaunist lauluhäält kuuleme tihti üritustel.
Kuigi Kaili ema on arst ja isa insener, otsustasid mõlemad tütred valida hoopis kunstialad. Õde Mari õpib kolmandat aastat Windsori Ülikoolis näitlemist. 15-aastane vend Riho õpib samuti Earl Haig'i keskkoolis, mängib klaverit, viiulit ja komponeerib ning on Kaili sõnul ülimalt andekas ka poliitikas. Vanemad on laste huvisid ja valikuid igati toetanud.
Kaili ütleb, et flöödimäng tähendab tema jaoks suurt huvi ja armastust — ta teab, et see teeb teda õnnelikuks ja ta soovib seda teha terve elu. Kui ta nelja aasta pärast ülikooli lõpetab, tahab ta kindlasti mängida orkestris, võib-olla Torontos, aga miks mitte ka Euroopas. Või hoopis täiendada end Inglismaal või Prantsusmaal, kus on väga head flöödikoolid.
Muidugi nõuab niisugune ala ka suurt pühendumist: harjutada tuleb 2-4 tundi päevas. Kaili sõnul tunneb ta ikka, et seda on vähe; ja vanemate poolt pole kunagi olnud tarvis sundida, kuna ta on alati tahtnud flööti harjutada.
Kaili on lõpetanud eesti algkooli. Praegu on tal natuke kahju, et ta ajapuudusel — sest muusikaga tegelemine oli ju prioriteediks — eesti keskkooli ei läinud, sest vend Riho käib seal praegu ja räägib, kui tore see on. Eesti ühiskonnaga on Kaili olnud seotud ikka: ta on käinud hellakestes, olnud Jõekääru laagris ja rahvatantsus. Hiljuti astus ta korp! Amicitiasse. Kaks aastat oli Kaili õpetajaks Peetri kiriku pühapäevakoolis, ta ema on seal ka praegu. Mõlemad vanemad on ka kiriku toimkonnas.
Peab ütlema, et Kaili eesti keel on lihtsalt suurepärane — lapsest saati on neil kodus valitsenud ainult eesti keel. Eestis on ta käinud kaks korda, esimest korda 1996.a. koos vanematega ja teine kord 2001.a. vanaisa Lembit Maimetsaga, eesmärgiks koguda andmeid perekonnapuu jaoks. Eesti kohta ütleb Kaili, et seal on tal nii kodune tunne ja on eriti hea tunda, et tema juured on sealt.
Praegu on Kailil üks unistus: osta uus flööt. Praegune on tal väga hea ja siiamaani olnud piisav, kuid sel on omad limiidid. Professionaalse flöödi maksumus, millega ta arvestab, on umbes $10.000 ning Kaili eesmärgiks ongi nüüd töölkäimisega raha koguda, et tuleval aastal uue pilli kätte saaks. Lisaks pillile on noore muusiku elus teisigi investeeringuid: loomulikult õppemaks ülikoolis ja tuleb kuulata ka ise palju muusikat, käia kontsertidel ja osta CD-sid. Hiljuti sai ta toetust Eesti Sihtkapitalilt Kanadas, mille eest on väga tänulik.
Nii et palju edu eelseisvaks kontserdiks ja põnevat teekonda muusikaradadel. Küllap kuuleme Kailist varsti jälle.
