Augustis alustas oma praktikat Torontos Bloor West Village'is asuvas uues kliinikus noor silmaarst Kristel Toomsalu (26), verivärskelt ülikooli lõpetanud eestlanna, kes omandas ülikoolihariduse inglise keeles, aga on lisaks ära õppinud ka pea kõik oma erialasse puutuvad eestikeelsed terminid, kuna ta sooritas eelmisel aastal praktika Tartu Silmakliinikus. Ta loodab leida omale ka eestlastest patsiente, kellele on omakorda ehk tore suhelda silmaarstiga eesti keeles.
Kristel on pärit Tallinnast, Torontosse saabus ta koos vanemate ja õega 12-aastasena— kuna tema ema on inglise keele õpetaja, avanes talle siin edasiõppimise võimalus ja nii tuli ka kogu pere järgi. Kristeli ema Marju Toomsalu töötab praegu Ryersoni Ülikoolis, õpetades keelt ja ühiskonda käsitlevaid kursusi ESL (English as a Second Language) gruppidele. Kristeli isa, arvutispetsialist Toomas Toomsalu, töötab praegu Eestis. Õde Marilyn, kes on Kristelist kuus aastat noorem, õpib York'i Ülikoolis tantsu.
Kuidas käib silmaarstiks õppimine
Kristeli sooviks oli alati arstiks saada — aga kuna talle tundus, et Torontos soovivad seda väga paljud, otsustas ta sõbranna eeskujul peale keskkooli hoopis Waterloo Ülikooli kasuks. Silmaarsti eriala valis ta seetõttu, et tegemist on küll arstiteadusega, ometi pole see nii kurb ja traumeeriv kui mõni muu spetsialiteet. Ala soovitas ka tema enda silmaarst ja Kristel on valikuga igati rahul.
Esimesed kolm aastat tuli ülikoolis õppida üldiseid teadusharusid, millele järgnes nelja-aastane õpe optometristiks. Seega kestis ülikool ühtekokku 7 aastat, millele eelnes veel 13. klass keskkoolis. Õppeprogramm oli tihe ja tööd palju. Esimesed kolm aastat õpiti rohkem klassis, aeg-ajalt lisandus ka praktilisi asju. Kolmandal kursusel hakati kord nädalas ka patsientidega kohtuma. Neljandal aastal aga toimus kliinikupraktika iga päev, kus juhendaja silme all tehti põhjalikke silmakontrolle ja igasuguseid teste ning õpiti kõike, mis selle eriala juurde käib.
Silmaarstid jagunevad tegelikult kaheks: oftalmoloogid ja optometristid. Neist esimesed teavad rohkem haiguste poole pealt ja sooritavad lõikusi, mida optometristid ei tee. Prille määravad mõlemad. Kui optometrist näiteks avastab silmakontrollis kae või mõne muu probleemi, mis vajab edasi saatmist, lähetabki ta patsiendi oftalmoloogi juurde, kes tavaliselt töötavad lisaks vastuvõttudele ka haiglas ja teevad operatsioone. Kristeli sõnul on aga Ontarios oftalmolooge vähem, järjekorrad nende juurde pikad ja vastuvõtuajad piiratud. Kristel valis optometristi eriala just seetõttu, et talle meeldib inimestega suhelda. Kuna tal pole tekkinud veel oma kindlat patsientuuri, pole tema juurde järjekorrad pikad ja vahel võib juhtuda, et sobiva aja saab koguni samal päeval.
Kui tihti peaks silmaarsti juures käima?
Kui pole probleeme, soovitatakse käia iga teine aasta, ütleb Kristel, lisades, et silmapõhjas võivad muudatused toimuda ilma, et see inimese nägemist segaks. Ja kui midagi on muutunud, soovitab arst käia tihemini.
Lapsi soovitatakse silmakontrolli tuua kindlasti enne kooliminekut, aga kui vanematele tundub juba varem midagi ebaharilikku, siis muidugi varem. Lapse silmi saavad arstid hakata edukalt kontrollima juba alates 6. elukuust. Kui lapsel esineb kõõrdsilmsus, mida tänapäeval on võimalik korrigeerida, siis mida varem hakata seda probleemi ravima, seda edukamad on tulemused.
Kui inimene on üle 60 aasta vana, soovitatakse jällegi silmakontrolli tulla igal aastal, kuna selles vanuses võivad hakata tekkima mitmed silmaprobleemid ja tuleb jälgida ka võimaliku kae teket. Ja igas vanuses inimesed, kes põevad mingit kroonilist haigust, näiteks diabeeti, peaksid samuti tihti kontrollis käima.
Teatavasti otsustas hiljuti Ontario provintsivalitsus, et alates 1. novembrist ei kata OHIP enam silmakontrolli inimestel vanuses 19—64 aastat (laste ja seenioride jaoks jääb see endiselt tasuta). Seega oleks soovitav neil, kelle viimane silmakontroll oli rohkem kui kaks aastat tagasi (nii oli OHIP-i poolt kaetud; laste ja seenioride jaoks aga iga aasta), nüüd enne 1. novembrit kontrollis ära käia. Hiljem hakkab visiiditasu olema umbes $80 ümber.
Mis rikub silmi?
Kristeli sõnul ei tule prillide vajadus sugugi sellest, et inimene midagi valesti teeb, vaid sageli on see tingitud kas pärilikkusest või siis toimuvad tavalised ealised muutused silmades.
Kas arvuti otseselt silmi rikub, seda Kristel ei arva, aga inimesed on arvuti taga töötades sageli väga kontsentreeritud, hoides silmi pidevalt lahti ega pilguta. Seetõttu oleks soovitav nendel, kes pidevalt arvuti taga istuvad, võtta aeg-ajalt viis minutit ja lasta silmadel puhata. Ja pidevalt jälgida, et ka silmi aeg-ajalt pilgutataks. Muidu muutub silm kuivaks ja väsib. Kuiv silm ongi probleem, mida silmaarstid näevad oma töös väga tihti.
Tänapäeval on aga väga vähe ameteid, kus saab hakkama ilma arvutita või siis lugemiseta. Kristel arvab, et ega ka lugemine otseselt silmi riku — ehk oleks inimestel lühinägelikkust natuke vähem, kui üldse ei loetaks, aga see pole ju tänapäeval reaalne.
Mis aga silmade seisukohalt ohtlik on Kristeli sõnul see, kui tehakse puutööd vm. ilma kaitseprille kandmata. Midagi võib väga kergesti silma lennata ning infektsiooni tulemusena olla tagajärjeks koguni nägemise kaotus.
Silmadele pole hea kloorivesi. Sellekski on lahendus: basseinis ujudes kanda ujumisprille.
Ning väga tähtis on ka päikeseprillide kandmine.
Kristel ütleb, et tegelikult on silmad seotud kogu organismiga: silmade seisukohalt on hea, kui süüakse õigesti ning ollakse heas kehalises vormis. Öeldakse, et silmi kaitsevad mingil määral tumedad rohelised köögiviljad nagu broccoli ja spinat; ning porgandis leidub üks silmadele vajalik proteiin. Nagu kõiki toite, ei tule neid jällegi kilode viisi süüa. Kasulikud on ka kõik puu- ja juurviljad — seda nii silmade kui kogu terve füüsise jaoks. Kui inimene on üldiselt terve, ei pruugi ka silmadega palju probleeme olla.
Prillid ei ole häbiasi
Tänapäeval oma eluaja jooksul prillidest eriti keegi ei pääse — mingil eluetapil vajavad neid enamasti kõik. Isegi kui inimene näeb noorena hästi nii kaugele kui lähedale, hakkab ta keskeas vajama lugemisprille. Vahel juhtub, et eluaja jooksul võib nägemine koguni paremaks muutuda — näiteks neil, kes on kandnud suhteliselt nõrku miinusprille.
Kristel kannab ise prille juba alates lapseeast. Tema jaoks pole see kunagi probleem olnud, kuigi Eestis seda lapsed sageli häbenesid ja teevad vahel ka praegu. Kristel on aga märganud, et siin on vahel vastupidi: isegi need lapsed, kel seda üldse tarvis pole, tahavad mõnikord, et neile prillid määrataks. Prillid on lisaks nägemise korrigeerimisele sageli ka osa inimese stiilist, lisades palju juurde üldisele väljanägemisele kui üks moedetail.
Nendel, kes tõesti prille ei taha, on alati võimalus kasutada kontaktläätsi, mida on mitut sorti, isegi ühekordseid. Mõned eelistavad ka silmavärvi muutvaid läätsi. Läätsede kandjatel peavad tingimata olema ka prillid.
Kuidas on lood aga eestlaste silmadega? Kristel nägi oma praktika käigus Eestis, et eestlaste silmanägemine pole sugugi erinev siinsete inimeste omast — kõigis arenenud riikides on enam-vähem sama protsent neid, kes kannavad prille. Eestlased aga ei käi arsti juures nii tihti kui siinsed inimesed ja võib juhtuda, et ka silmade seisukohalt tullakse liiga hilja.
Võib-olla kunagi ka Eestisse
Rääkides Eestist: Kristelile meeldis seal väga ja ta tahaks kunagi seal töötada. See ei juhtu aga järgmise kümne aasta jooksul, kuna tuleb tagasi maksta õppelaenu, mis on päris suur.
Tänavu juunis Kristel abiellus. Tema abikaasa Michael, kellega tutvuti ülikoolis, ei ole eestlane, aga soovib eesti keelt õppima hakata. Nii et enne kui Eestisse mineku plaanid küpseks saavad, peaks ta seda jõudma küll. Ka kavatseb Kristel, kes kunagi laulis Estonia kooris, end taas rohkem eestlaskonda lülitada, kuna Waterloos õppides puudus selleks võimalus.
