Kui reisisin Eestisse möödunud suvel ja võtsin osa üldlaulupeost, tuli mulle niisugune võimas tunne, mida ei olnud enne tundnud. Aga kui kirjeldasin seda koolis sõpradele, olid nad ükskõiksed. Nende ainus küsimus oli:”Kas võitsite lauluvõistluse?”

Selline ongi elu eestlasena Kanadas. Ma just ei tunne ennast täitsa kanadalasena, vaid mulle on eestlus tähtsam. Pean ütlema, et võtan osa rohkematest eesti tegevustest kui kanada asjadest, kuigi Kanada on minu sünnimaa. On ikka selline tunne, et Eestimaa on tõeline kodumaa, sest esivanemad ju ei lahkunud Eestist vabatahtlikult – neid sunniti välja. Neil oli ka mõte tagasi rännata, kui Eesti taasiseseisvaks saaks, aga muidugi see ei juhtunud kuni 1991. aastani. Siiski õpetasid vanavanemad lastele, siis ka nemad oma lastele, eesti keelt, lootes et võib-olla nooremad peavad eestlust tähtsaks.

Sellena tunnengi nüüd – nagu eestlane elamas välismaal. Kanadalased ei saa aru sellest, et demokraatia pole alati tasuta, vaid et vahel pead võitlema selle eest.

Eestlased teavad ja on näinud seda – sellepärast tunnen ma ennast eestlasena välismaal.
VEIKO

Mul on väga hea meel, et ise olla mitte lihtsalt eestlane, aga uhke väliseestlane. Ma arvan, et see on tähtis, kui saad hoida oma pärandit ja kultuuri. Ma ei taha olla lihtsalt üks tavaline kanadalane.

Hakkasin rääkima eesti keelt esimese keelena ja ikka proovin hoida ning täiendada seda. Käin ka eesti koolis ning olen ristitud ja leeritatud eesti luteri kirikus. Ma söön vahel eesti toitu ja käin oma eesti sõpradega eesti pidudel. Saan ka mõnikord juttu ajada oma vanavanematega eesti keeles.

Oli mõnus ka, kui sain minna Eestisse koolikooriga, et laulda laulupeol ja näha oma sugulasi põhiliselt esmakordselt.

Ma olen tõesti oma arvates ikkagi eestlane ja vähem kanadalane, kui üldse seda.

Võib-olla ma saan hoopis tulevikus käia Eestis jälle ühel nendest päevadest teiste eesti vendadega, et pidutseda, armastada ja elada minu kodumaal. Eesti on mu veres:”Eestlane olen ja eestlaseks jään.”
VELLO

Kanadas olla eestlane on väga teistmoodi, kui olla ainult kanadalane. Eestlasena on üks täiesti teine maailm meile lahti.

Kui mu kanada sõpradel olid ainult nende koolisõbrad, mul olid ka eesti sõbrad. Ma olen leidnud, et need eesti sõbrad on mu elus palju pikemat aega kui mu koolisõbrad. Kui olen nagu mu vanemad, siis need eesti sõbrad, kellega ma olen seltsinud lapsepõlvest saadik, on ikka mu sõprusringis, kui olen ise oma vanemate vanune.

Minu eesti sõbrad jagavad minuga ühte sidet, millest teised kanadalased ei saagi aru. See side on meie kultuur, keel ja rahvus eestlastena. See side on eesti kool, rahvatants, gaidlus ja skautlus, eesti laagrid, laulmine ja Eestisse reisimine.

Eestlus on meie hinges sügaval ja tähtis. Ilma eestluseta ma ei tunnekski mõnda oma kõige paremat sõpra. Ilma eestluseta ma ei olekski mina!
MAARIKA


Ma olen väga uhke olla eestlasena Kanadas. Ma räägin eesti keelt ja võtan osa eesti ühiskonna tegevusest Torontos. Eesti keel ja kultuur on väga tähtsad mulle.

Minu vanavanemad on Eestist tulnud ja suur osa minu sugulastest elavad Eestis. Ma olen käinud Toronto Eesti Koolis umbes kümme aastat ja ma olen kurb, et ma lõpetan nüüd siin käimise. Ma õppisin eesti keelt, kultuuri, ajalugu, maateadust, rahvatantsu ja laulmist. Eesti kool on mind teinud paremaks eestlaseks. Kuni ma jään eestlasena siia Kanadasse, siis ma võin reisida Eestisse või elada Eestis kergemalt.

Kui ma olin noorem, ma tegin rohkem eesti asju siin Kanadas, näiteks käisin gaidides. Igal suvel, viieaastasest saadik, ma olen olnud laagriline Jõekääru Suvekodus. Need suved on teinud mind veel tugevamaks eestlaseks.

Kui me käisime Eestis suvel Toronto Eesti Koolikooriga, siis ma sain rääkida oma sugulastega ja sõpradega eesti keeles. See reis oli vägev, sest ma sain näha kõike, mis ma õppisin eesti koolis ja eesti ühiskonnas.

Ma olen ka väga tänulik, et ma olen eestlasena Kanadas, sest mul on häid eesti sõpru siin, kellega ma jään lähedaseks eluajaks.

Ma olen väga uhke ja õnnelik eestlasena Kanadas.
KAARIN



Pühapäeval kirikus tuli meie juurde palju inimesi emadepäeva puhul ja pärast seda “Jaaniku” koori harjutusele. Üks tore naine “Jaanikus” jäi meie juurde pärast seda, kui kõik teised lahkusid. Hakkasime temaga rääkima, mis see tähendab, et olla eestlane Kanadas. Vestluskaaslase praegune abikaasa töötas varem Kanada valitsusele mingis ametis. Nähtavasti Kanada valitsuse vaates olid eestlased nn “head assimileerujad”.

Mina isiklikult arvan, et Kanada-eestlased suhtlevad väga hästi kanadalastega, aga meie oleme (tänu meie vanavanematele) üles ehitanud ühe vägeva allkultuuri. Selline situatsioon paneb kõiki aktiivseid eestlasi Kanadas ühte huvitavasse olukorda.

Me elame praktiliselt kaht elu. Üks on kanadalastena ja teine on eestlastena. Ma arvan, et eriti nooremad generatsioonid tunnevad eestlaste hulgas teisiti kui kanadalaste hulgas.

Kui läksin Eestisse eelmisel suvel tundsin end hoopis teisiti Eesti-eestlaste hulgas. Kui olen kanadalastega, siis tunnen oma hinges, nagu olen ühest pisikesest vähemusrahvast ja ajus olen kanadalane. Ma sündisin ja kasvasin üles Kanadas. Aga kui suhtlen eestlastega Kanadas, siis tunnen ennast kindlamalt.

Kanadalased ei saa mõnikord meie olukorrast aru. Kui leeri ajal tulid mu koolisõbrad kirikusse ja siis leeripeole Eesti Majja, nad olid väga üllatunud, et meil, eestlastel, on oma institutsioonid.

Mina arvan, et Kanada-eestlaste olukord on perfektne. Me teame, kuidas kanadalastena käituda, nii et kõik arvavad, et me oleme kanadalased (me näeme ka nii välja). Aga me proovime väga kõvasti hoida oma tagapõhja meeles.
RIHO

Märkmed: