Katkend päevikust

17. juuli 2004

Oi, kui vahva on Eestis olla! Siin on nii teistmoodi kui Torontos – on vaiksem, elu on odavam ja kõik on nii ajalooline. Mul on nii hea meel, et mul oli võimalus tulla siia Eesti kooliga.

Täna sõitsime Võru- ja Põlvamaa piirile, kus leidsime Piusa koopad. Nendes kaevanduse juures ehitatud ja uskumatult ilusates liivakivikoobastes leidub ka Baltimaade suurim nahkhiirte talvitusala. Nahkhiired tulevad 100 km raadiusest Piusa koobastesse talveks ja seal võib leiduda korraga üle kolme tuhande nahkhiire. Seitse erinevat liiki nahkhiiri elavad rahulikult koos: tiigilendlased, veelendlased, brandti lendlased, habelendlased, nattereri lendlased, suurkõrvad ja põhja-nahkhiired! Koobastes olles on nii pime, et sa ei näe isegi oma enda kätt, kui see on just su näo ees. Me kasutasime käekelli ja kaamerate lampe taskulampideks, et teed näha.
Oli nii kena sõpradega koos olla nii huvitavas ja toredas kohas. Meile jääb sealt tore jagatud mälestus. Koobastest väljusime suurde liivaauku, mis tuletas natuke Taevaskoda meelde Jõekäärul, .... aga see koht oli palju suurem! Oli uskumatult kena vaade, kuna päike paistis ja sai kaugele näha. Me kõik naersime, kui mõned proovisid ronida liivamägesid mööda üles, sest nad ainult libisesid alla. See saaks olla väga ohtlik, kui kukud seal mäest alla, sest siis on raske saada tagasi üles!
Ma ei saa oodata kuni homme, kui me läheme Tartusse!
Kirjutan jälle hiljem,
Tiina
(Täienduskk 3.kl.)

.

Märkmed: