Seekord kirjutavad kaks Toronto Eesti gümnaasiuminoort oma lemmikreisi teemal. Häid lugemiselamusi!
Minu lemmikreis
Missugune oli minu lemmikreis? Kindlasti see, kui ma reisisin Portugali. See reis toimus viimasel nädalal juulis aastal 2003. Seal mina võtsin osa maailma Gymnaestradast. Reisisin sinna oma võimlemisrühmaga, et esitada oma kavu teistele riikidele.
Gymnaestrada algas avamistseremooniaga, kus me pidime koos teiste riikide esindajatega jalutama suurele platsile nagu olümpiamängudel. Igal riigil oli oma spordiriietus. Kanada võistkonnale tegi riided „Rootsi“ firma. Kokku osales maailma Gymnaestradal 46 riiki, 25.000 sportlast. Eesti oli üks nendest riikidest, kes osa võttis.
Nädala jooksul oli minu rühmal mitu esinemist. Seda kohta, kus meie kõige sagedamini esinesime, kutsuti „The Pavilions“ ja see asus kohe ookeani ääres. Meie kõige tähtsam esinemine toimus 24. juulil. See oli õhtu, kus esinesid kõik riigid, kus inglise keelt räägitakse. Kanada, Suurbritannia, Austraalia ja Uus-Meremaa olid riigid, kes võtsid osa sellest õhtust.
Me käisime rühmaga väikesel laevareisil, kus nägime mitmeid tähtsaid ehitusi ja monumente, mis asuvad Lissabonis ja selle linna lähedal. Minu rühm ööbis ühes väikeses keskkoolis, mis asus ühes väikeses linnaosas, kutsutud Rato. Et jõuda sinna, kus Gymnaestrada toimus, pidime me igal hommikul sõitma metrooga pool tundi sinna ja veel pool tundi tagasi. Ma kohtasin palju uusi tuttavaid erinevatest riikidest nagu Hollandist, Brasiiliast ja Rootsist.
Gymnaestrada lõppes lõputseremooniaga 26. juulil. Minu rühm läks järgmisel päeval edasi puhkama ühte väiksesse linna, mille nimi oli Estoril. Seal meie saime käia rannas. Päike on Portugalis väga kuum ja tugev ja sellepärast me pidime kõik väga ettevaatlikud olema, kui päevitasime. Kolm päeva hiljem oli meil vaja tagasi koju lennata, mis tähendas, et meie reis oli lõppenud. Mul ei lähe see reis kunagi meelest ära. Nüüd ma ootan meie järgmist reisi Taani kahe aasta pärast.
Sport ei arenda mitte ainult keha ega tugevda psüühikat, vaid annab ka võimalusi reisida.
Marianne Pettinen, G
Reis Eestisse
Kaks aastat tagasi ma läksin Eestisse gaidina Hõimusilla laagrisse. Gaide ja skaute tuli mitmelt maalt — Eestist, Soomest ja isegi Prantsusmaalt ilusale Tagametsa maa-alale. Kanadalaste all-laagris olid veel skaudilipkond Lääne-Eestist ja Soome gaide-skaute. Mul oli suur üllatus, kui nägin Lindat, minu sõpra New Jerseyst. Tema oma perega olid ainukesed ameeriklased Hõimusilla laagris. Ta sai tulla meie all-laagrisse ja me saime telgikaaslasteks.
Laagri ajal olid tornaadod Lõuna-Eestis, nii et meil olid mitmed tormihäired, kus me pidime tegevuse pooleli jätma ja all-laagrisse minema. Tavaliselt oleks mul paha meel tegevust pooleli jätta, aga kui ma istusin koos Lindaga lõkke ääres, tuli mitu gaidi ja skauti meiega rääkima. Mõne päevaga me tundsime kõiki meie all-laagris ja meil oli palju uusi sõpru.
Mu kõige lähedasemaks sõbraks sai Ott, kes oli skaut Läänemaalt. Kuna tegevus katkes, oli vahel tormihäirete ajal igav. Siis hakkas nali! Ühel hästi kuumal päeval, kui ma pesin juukseid künas (meie all-laagris oli ainult üks dushsh), tuli poistel kaval idee alata veesõda. Lõpuks me kõik olime läbimärjad ja naersime, kuni pisarad tulid silma. Teine kord avastasime Lindaga uue soengumoe poistele. See imelik mood algas, kui Linda tegi väikseid patse mu juustesse ja Ott palus, et teeme temale sama. Tal olid küllaltki lühikesed juuksed, nii et me ainult saime väikseid tutte teha ja kui me olime valmis, ta paistis nagu üks kaktus. Varsti mitmed poisid all-laagris said „tuttpeadeks“. Meie uus mood hakkas teistes all-laagrites ka ilmuma.
Laager oli täis nalja, tegevust ja uusi sõpru. Lahkudes ma lugesin oma matkaraamatut ja mul tulid pisarad silma, mõeldes kõikidest toredatest mälestustest, mida pidin maha jätma.
Kristina Agur, G
Noorte nurk
Arvamus
TRENDING
