Eesti vanasõnad
NOOR PUU PAINDUB, VANA MURDUB
See on üks vanasõna, mida olen tihti kuulnud ka inglise keeles. See on tõsi füüsiliselt ja emotsionaalselt.
Novembris 1990 jäid mu vanaema ja vend täielikult kurdiks paremast kõrvast. Vanaemaga juhtus nii. Üks veoauto sõitis tagurpidi mööda tänavat. Ta tagurpidisõidu hoiatussignaal ei töötanud ja auto lõi vanaema pikali. Vanaema oli meelemärkuseta, üleni sinine ja rangluu oli katki. Kui ta hiljem haiglas ärkas, saadi aru, et kui ta pea sai põrutada, sai tema parem sisekõrv vigastada ja ta kaotas sellest kõrvast kuulmise. Kahjuks sisekõrv mõjutab ka tasakaalu ja vanaema ei saanud enam kunagi ilma toeta kõndida.
Umbes samal ajal mu ema ootas mu venda Taavot. Ta oli Floridas reisil, kui ta sai teada, et ta emal oli olnud tõsine õnnetus. Paar aastat hiljem Taavo teatas oma ristiemale, et ta ei kuule parema kõrvaga. Ta täpsed sõnad olid “…me no hear that side…”
Nii me saime teada, et vanaemal ja Taavol oli sama probleem. Ainult Taavol ei olnud tasakaaluhäda, sest ta oli nii sündinud ja selle tõttu sellega harjunud. See näitab väga selgelt, kuidas vanaema murdus ja Taavo paindus.
Emotsionaalne painduvus minu meelest ei ole ainult olenev vanusest, vaid iseloomust. Kangekaelsel inimesel on raske elada kooskõlas teistega. Kui inimene on paindlik, ta elu on õnnelikum, sest ta saab teistega paremini läbi. See tähendab, et peab vahel tegema, mida teised tahavad, oma soovide vastu. Isegi kõige suuremad ja kõrgemad puud peavad natuke painduma või nad murduvad tuulega.
Selle jutukese mõte on, nagu pealkirjas lühidalt ja selgelt nimetatud, kirja pandud eesti vanasõnas. Vanasõnad on nagu pärlid, mille tarkusel on hindamatu väärtus ja mis antakse edasi põlvest põlve.
Kalev
Täienduskk 3.klass
ORAVA TARGAD VANASÕNAD
Päevad hakkasid lühenema ja tuul muutus külmaks. Juku teadis, et talv tuleb vara. Kuna aastaaeg muutus, siis toitu oli raske leida ja seal oli võistlus kõikide oravate vahel, sest kõik loomad tahtsid midagi süüa.
Juku elas koos vennaga ühe suure tammepuu sees ja tahtis täita selle puu tõrude ja pähklitega. Juku oli väga tark orav. Ta mäletas oma ema ütlust eelmisest kodust kes teeb, see jõuab. Juku teadis, et kui ta tahtis elada, siis ta pidi korjama palju pähkleid, enne kui kõik oli lume alla mattunud.
Juku läks välja pähkleid otsima. Ta otsis ja otsis. Tund läks mööda, aga ta ikka ei olnud leidnud midagi. Ta jätkas otsimist. Ta läks ümber nurga ja nägi, mida otsis – palju pähkleid. Kes otsib, see leiab. Võttis kümme reisi, et tuua kõik pähklid koju. Kui kõik olid toodud, helistas ta oma sõbrale Tiinale, et tulla pähkleid sööma. Tund hiljem Juku ikka istus ja ootas. Ootaja aeg on pikk.
Juku ema ütles talle palju asju ja Juku mäletas veel midagi, kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Juku hakkas pähkleid sööma. Just siis koputas keegi uksele. Juku lasi oma sõbra sisse. Kõik oli hästi, kuni Juku vend tuli koju.
Juku vend oli üks väga imelik orav. Ta ei aidanud kodus ja oli väga laisk. Ta istus samuti laua äärde ja tahtis pähkleid maitsta. Juku hüppas üles ja ütles oma vennale:“Kes tööd ei tee, see süüa ei saa. Mina otsisin toitu terve päeva ja ma leidsin, aga see on minu oma ja sina seda ei saa.” Vend oli väga kuri. Ta viskas mõned pähklid maha ja läks majast välja. Nüüd sõi Juku oma leitud pähkleid koos sõbraga ja oli väga rõõmus.
Üks asi, mida ta ei unusta, on kes suvel ei kogu, see talvel ei söö ja et isegi oravate elu on kergem vanasõnu meeles pidades.
Tomas
Täienduskk 3. kl
NOORTE NURK
Arvamus
TRENDING
