Lembitu lipkonda kuulumine on eluaegne, isegi kui nüüd ollakse Põhjakotkad, pärast demograafilise realiteedi tõttu Kalevi liponnaga ühinemist. Paguluse algaastatel poiste, eestlaste järelkasvu buumi järgselt kasvas Lembitust välja mitu lipkonda. Kalev oli esimene uus üksus, mis siis loodi. Mäletan, et sain, isegi kui oli alati mitmeti rivalteet – laskevõistlused, linnamängud, jpm – Kalevi skautide ja vanemskautidega hästi läbi. Olime eestlased, olime skaudid, olime aumehed, parafraseerides Kalevi lipkonna motot.
Mõte aga tänapäevases, arvestades, kui palju on aastakümnete jooksul skaudid ja nende juhid teinud. Ka noorte vanemad. Ehedaks näiteks Lembitu küla ehitamine Kotkajärvel. Lipkonnas oli toetusrühmad – emad olid ja on sõtsed, isad lelled. Lelled, juhid ja vanemskaudid, Raudhabemed ehitasidki küla, kus ikka seisavad lelle-, sõtse- ja köögi-, nüüd peretare. Lelled ehitasid, sõtsed toitsid, lõid ka vajadusel ehitustöödel kaasa. Suur, ühendatud perekond, teisisõnu.
Kalevi lipkond ehitas uhke kahekorrulise maja, kuhu Lembitu vanemskaut võis alati külla minna. Ka talvel, talilaagris sai sealt leida sõbralikku vastuvõttu, ja nö skautegevuse välistes kogunemistel (loe noored suusatasid, nautisid talvise Kotkajärve võlu väljaspool ametlikku tegevust, seda kõike juhtide teadmisega, loaga). Ning seal magamiskohta leida.
Lembitu külale ehitatakse alatasa juurde, on nagu Tallinna linn, ei saanud kunagi valmis. Suure tare plaan, kus alumisel korrusel olid kanuukuur ja tööriistade, ehitusmaterjalide ladu, nägi originaalselt ette teisel korrusel raadioruumi, kus lühilaine,
Citizen’s Band huvilised said õpetust juhtidelt. Selle kõrvale ehitasid Nuiamehed oma toa. Kus teadagi sai elu nautida, mitte just alati päris skautlikult. Lisandus saun, veel üks magamistuba hundudele talveks, A-raam suviste laagrite huvides. Köögi kohale ehitati magamistuba. Lisandus sel sajandil uhke kahekordne laoruum. See, kolm tare ja köök, A-raam on alles, aga suure tare pidi ehitusinspektori reeglite tõttu lammutama. Seda on asendanud suur Põhjakotka tare. Kalevi maja on samuti ikka alles, just nagu Lembitu küla süda.
Niipalju minevikust, olevikus elades tuleb ka mõtelda alati tulevikule. Torontos tegutsesid ehitajamehed usinalt. Lembitu ridadest leitud head käed viimistlesid Peetri kiriku keldri korrusel toreda toa, ehitades sinna kauni mööbli, laua ja toolid. Suures saalis olid pidulikud koondused, hundudel võimalus hullata ja isegi vahel rahvastepalli mängida. Lembitu oli oluline osa Peetri koguduse perest. Lipkonna vaimulikud olid ju Peetri kiriku õpetajad.
Kalevil samasugune minevik Eesti Majas. Sai ärklikorrusele elik pööningule ehitatud, jälle lipkonna meeste osavate kätega, oma tuba. Trepikäigust alla – kohe oldi noorteruumis. Kõrval asuvasse lasketiiru, mis kahjuks seoses Eesti Maja müügiga on suletud, oli mõne sammu käik. Enne pandeemiat oli Kalevi tuba elav koht laupäeviti – seal toimusid pärast koondust ka skaut/gaidorkestri Kõla harjutused. Kinnitades noorte ja nende vanemate sõprussidemeid olid ja on orkestris mängijad igast lipkonnast, malevast, enne seda kui skaudid ühinesid, gaidid samuti. Demograafiline realiteet.
Murelikule skaudile – kord skaut, alati skaut, alati valmis – on küsimuseks, et mis saab tulevikus. Eesti Maja on müüdud. Baptisti kirik on lahkelt lubanud oma keldriruume noortele koondusteks. Kuid võimalused pole seal nii avarad kui olid Eesti Majas. Ega mitte ka Peetri kirikus.
Võimalik Peetri kiriku müük ohustab skauttegevust. Üldse on Peetri kiriku hoone nagu loodud meie kogukonnale Eesti Maja asendamaks. Mahult palju väiksem kui Eesti Maja, projekteeritud Eesti Keskus ei suuda noortele pakkuda samu võimalusi kui Peetri kirik. Seal on ju ka köök, naisruum, mainitule otsa, mida omal ajal noortejuhtidele koguduse juhatus lahkelt andis luba kasutada. Ning ka teistele, kui skautidele, oleks kirikus ruumi. Rahvatantsijatele, kooridele, kunstinäitustele (kaob ju Timmase nimeline gallerii mis Eesti Majas), neid tegevusi kõiki saab pidada keldrikorrusel kiriku hingehoidvat tegevust, jumalateenistusi,pulmi, leere, matuseid häirimata.
Küsimus on meie ühiskonna liidritele – kuidas tagada noortele linnas vajalikku pinda? Kotkajärve on ikka elujõuline, tänu eriti skm Pearu Tamme ponnistustele aga ka Skaudisõprade Seltsi pingutustele. Ent talvel ollakse kohal vaid nädalalõputi, jõuludel, koolivaheaegadel. Mis saab linnas noorte tube asendama? Mida vabatahtlikult, ilma mingi isikliku huvita said ehitatud. Küsimus, mis vajaks vastust. Meie tuleviku huvides.
TÕNU NAELAPEA
