Pühapäev, 10. heinakuu oli päev, mil noored saabusid taas Seedrioru suvekodusse; seedrite orgu ja päikeselisele mäele. Uudistajaid või kaua eemal olnuid (nagu allakirjutanu) kutsuti ühtlasi avatud uste päevale. Esimene laagripäev toob alati toredaid üllatusi – nii vanade tuttavate kui uute särasilmsete kasvatajate näol.
Pealelõunal marssis noorte rivi rohelisse orgu, vuliseva oja kõrval asuvale lipuväljakule. Ees sammus Seedrioru juhatuse president Ene Billings Rebane. Laulu saatel heisati lipp ning seejärel viidi lilli mälestussamba jalamile. Suvekodu mitmel rindel abistav Toomas Aasa tutvustas tänavusi kasvatajaid, kellest koguni 10 on Eestist ja mitmed abilised USAst. Esimesel ja viimasel (neljandal) laagri nädalal juhatab vägesid Robert Vessmann, vahepeal astuvad suvekodu juhataja rolli Jüri Kimsto ja Eric Tiisler.
Et päev oli palav ja aina kuumemaid edaspidiseks ennustati, tehti kohe tutvust ujulaga. Linnalastele valmistasid rõõmu iga konnakulles ja kiil, raske oli mitte ronida ilusatesse sinistesse kajakitesse, mis uhkelt rannarivis sõitu ootasid. Aga ega kõike kohe-kohe saa, ka korvpalliplats oli sel hetkel vaikne, kuid õhtuti lüüakse seal tantsu.
Noorte tarede vaheline rada mõjus kui elu tulvil külavahetee, (ettevaatust – lendavad pallid ja sõidetakse rulaga!) Maitsvale toidule lisaks toodetakse Seedrioru peamajas teist aastat ka jahedat õhku, mille üle rõõmustavad eriti kokad. Ja kuigi mudilaste kodutee söögisaali juurde on pikem – õitsva liivateega palistatud kruusatee viib mööda mastides lehvivatest Kanada, Eesti ja USA lippudest, on nende mänguplatsike mäe otsas ühtlasi laupa jahutavate tuulte päralt. Siin asub Seedrioru vanim hoone, muinasjutuline punastest tellistest talumaja, mis seestpoolt nagu ehtne lasteaed.
Mudilased (4-6 aastased) on Seedriorul väga heades kätes. Kristiina Valter McConville on selle rühma tibusid kantseldanud juba 10 aastat. 3 aastat on tema kõrval olnud Janne Laanemaa ja tänavu ka tema õde Liivi, kes on vägagi tuttavad neile, kes oma lapsi laupäeviti Toronto Eesti Seltsi lasteaeda viivad. Kas te Toronto Eesti kooli lauluõpetajat Eveli Kõrret mäletate? Tema Eestist külasolev vennatütar Karolin on tänavune erikingitus mudilastele. Tol päeval jäin teda nähes mõttesse: „Miks see neiu mulle nii tuttav paistab?...“ Siis selgus – ta osales tänavusel lauluvõistlusel „Eesti Laul 2011“, mille käigus valiti Eestit esindav Eurovisioni laul. Karolin on üks ansambli „Meister ja Mari“ taustalauljatest laulus „Unemati“. Tema isa on Eesti tuntud muusik Olavi Kõrre (ansambel Zorbas jt). Aga see selleks, peaasi, et lapsed uusi toredaid laule õpivad ja selles ei ole tänavu kahtlustki.
Kõrvad vee alla! (Kalad räägivad eesti keeles) Viibisin peamiselt vaid kõige väiksemate seltsis ja märkasin, et enamik esimesel nädalal suvekodus viibivaid mudilasi valdas eesti keelt, kuid rühmas on nõrgema ja isegi pea olematu eesti keelega lapsi. Vaatamata sellele kuulsin kasvatajaid vaid eesti keeles tegutsemas ja juhendamas. Kui ka hädasti oli vaja oli ingliskeelset sosinat, polnud nõrgema eesti keelega lapsed ometi mitte nukra ega äraeksinud näoga.
Kümblus on teisisõnu kehapesu või suplemine ja „keelekümblus“ keelekeskkonda kui vette hüppamine. Ülepea, karsumm! Kui lastele kõike kahes keeles öelda, nagu tihtilugu tavaks, siis tegelikult kuulatakse vaid inglise keeles öeldut. See on ju inimloomus. Eesti keel lendab selle kõrval puulatva, ja võiks sama hästi jääda ütlemata. Koolides on ammu tõestatud, et keele omandamiseks on „
immersion“ ehk „pea ja kõrvad üleni vee alla“ võte ainus viis. Siis pole pääsu! Sa pead kuulama, see jääb kõrva ja meelde.
Egas’ muud, kui soovida laagriperele vähe putukaid, mõõdukalt päikest ning kuhjaga eestikeelset lusti ja nalja, sest seda ei saa mitte iga päev ja nii magusas seltskonnas. Kasutage juhust täiel rinnal! Tublidele kasvatajatele palju jõudu ja inspiratsiooni!
Meie majas hüüab mu 4-aastane tütar (kellega viibisime vaid ühe päeva suvekodus külalistena) siiamaani: „Laagrisse! Laagrisse!“ Kiirtee peal kostus tagaistmelt käsk: „Sõida teistpidi!“ Ehk siis Seedriorule tagasi. Juba on ta jõudnud unes näha tiigi ääres sõbraks saanud kasvatajat ja mänguväljakut. Oleksime pidanud igaks juhuks magamiskotid kaasa võtma ja mudilasperega ühinemist tõsisemalt kaaluma. Ei maksa lapsi alahinnata ega ka väärt kogemuste välkmõju nende õrnale alateadvusele.
