Kesknädala, lõikuskuu 25. päeva hommik: puder söödud ja mõnel juba ujutudki, sest ilm on pöördunud taas suveks, kuigi mõõdukalt. Kui hommikused EKK (eesti keele & kõne) rühmad on pesakonniti juba kogunenud, astub esimesena kõnepulti naha- ja köitekunstnik Maarja Undusk Tallinnast.

Maarja peab loengut peamaja saalis, kuna ta näitab ohtralt valguspilte nii enda, teiste kaasaegsete köitekunstnike kui ka ammuste nahatöömeistrite, k. a. Eduard Taska loomingust. Hea ilmaga kipuvad muidu MÜlased lektori ja toolidega õue, tamme alla loengut kuulama.

Pealelõunaseid huviringe sai kirjeldatud eelmises loos, aga paraku mitte osavõtjate dieeti — head, lihtsat eesti toitu, mis rikastas osavõtjate kogemust. Ülle Veltmanni köögipere pakkus meile kodumaa vaimus võisaiu, kohupiimakorpe ja moosipalle. Ka sülti, hernesuppi ja pannkooke, seljankat, kapsarulle... Ühesõnaga eesti vana ja uue aja klassikat, mida ei tuleks sugugi alahinnata meeleolu loomisel. Elan meelsasti vanas laagrivaimus, sest minu jaoks on mehhiko tacod või mingid udupeened road Kotkajärve köögi söögisara all kohatud.

Maestro Taavo Virkhausi teine loeng oli Eduard Tubina ja Kaljo Raidi loomingust, esitatud heli- ja ajaloolise videomaterjali toel. Tol täiskuuööl esilinastus (MÜ kontekstis) peamaja kinosaalis mängufilm „Taarka“. Samanimelises lavastuses mängib kuulsat seto lauluema Merle Jääger, filmis Siiri Sisask.

Tihti on MÜs loetud luulet — vabas vormis ja öise järve kohal, paadisillal. Tänavu juhinduti teatriüliõpilasest Ingel Unduskist, kelle nägemuseks oli organiseeritum luule etteaste kitarrimängu saatel. See toimus menukalt peamajas ja juba uute luuletustega lõpupeol.

Neljapäeval oli justkui naistepäev. Lektorid olid mõlemad Soomes elavad eestlannad, kes esinesid Musta Lindi Päeva konverentsil Torontos ja keda tutvustati lugejatele, ka nägupidi, viimases lehenumbris. Vabakutseline ajakirjanik ja poliitiline analüütik Iivi Anna Masso vaatles Soome ja Vene poliitilist vahekorda, ning kuidas see on Eestit mõjutanud läbi aegade. Et vältida konflikte Venemaaga, tehti palju järeleandmisi, ning ei õpetatud tõelist Soome ajalugugi, rääkimata sellest, mis väikeses vennasriigis oli toimumas. Imbi Paju sõnavõtt oli sissejuhatuseks tema kahele dokumentaalfilmile, mida seejärel näidati: „Soome lahe õed“ ja „Tõrjutud mälestused“. Ta jagas oma kogemusi väikestest võitudest vene propagandasõja vastu inimtasandil ja kontaktidest paljude tugevalt eestimeelsete venelastega. Integreerumine on hädavajalik ja selleks aitab palju kaasa üldine kodanikuühiskonna tegevus ja tugevus. Korralikud töötingimused ja ligimesearmastus on tema sõnul möödapääsmatud.

Nüüd alles märkan, et tänavu olid meie kümnest lektorist koguni seitse naised! Kuus kümnest olid nn Eesti-eestlased ja kolm ammused MÜlased, ehk siis väliseesti kasvandikud ning kõige eksootilisem vast viimane, reedene lektor Dace Veinberga, Toronto lätlane. Dace, kes kirjutab hetkel oma doktoritööd liivi traditsioonilise usundi kohta, on varemgi MÜs viibinud, mängib kohalike eesti rahvamuusikutega ja on tegev meie etnograafia ringis. Keeletundliku inimesena ta ei rikkunud meie kodurahu, kuna kõneles eesti keeles. Tegelikult oli tema loeng vormiliselt musternäide: Dace (hääldatud Datse) ei valda eesti keelt soravalt, kuid luges loengu ette selges eesti keeles. Tekst oli inglise keelest tõlgitud ja mõlemad versioonid olid kõrvuti välja trükitud ja kuulajaile jagatud. „Hiirtest ja inimhingedest läänemeresoome ja läti rahvalauludes“ oli kindlasti rahva paremini jälgitud loeng, kuna lugesime entusiastlikult kaasa. Vahepeal haaras lektor oma vioola ja mängis Tiit Kaoga ühe hiireloo. Pealtnäha laste muinasjututeemade taga on hoopis sügavamad kihistused vanarahva hingekujutistest, hingede erinevustest (ihu-hing ja irdhing, ehk see, mida usuti, et võib inimese eluajal ajutiselt lahkuda) ning hinge ja vaimu vahest ja suhtest.

Enne lõpupidu toimub tavaliselt laudkonnavestlus. Tänavu olid pika laua taga rahva ees MÜ pere Eesti spetsid: Viljandi Pärimusmuusika Festivali juht Ando Kiviberg, Iivi Anna Masso ja Imbi Paju, moderaatoriks Olev Träss. Arutati julgeolekupoliitikat, energiat, majandust ja demograafilisi küsimusi. Leiti, et asjad liiguvad õiges suunas ja paindlikkus on väärt omadus rahva puhul. Meelde jäi Iivi Anna kirjeldus, et „Eesti on väike ja tubli, kõhn ja kiire“. Kõikide arvamused ja küsimused on MÜs teretulnud. Vaka alla pugemine ei ole siin moes ega mõttekas.

Kui saunas käidud ja parimad linased särgid selga tõmmatud, preesid ees ja värskelt meisterdatud MÜtsid peas, võis söögisara alla lõpupeole asuda. Selleks on laud alati kaetud kui jõululaupäeva õhtul külmade ja soojade eesti roogadega. Õhtut juhtisid venda-õde Veiko ja Talvi Parming. Rahvas tõmbas istekoha loosi ja asus erinevate maakondade laudadesse. Hoolsalt Ene Jakobsoni käe all rahvatantsu õppinud esitasid mitmeid tantse. Ando Kiviberg oli sama hästi välja koolitanud „parmupillajate“ ja regilaulu ansambli. Ando Kiviberg ja Tiit Kao astusid ka ise pillimängu ja lauluga üles, Ingel Undusk laulis ja iga laudkond kirjutas kohapeal ja esitas koos regilaulu. Korporatsiooni Sakala kuuluv Ando juhatas peo lõpus ka MÜ Gaudeamuse laulmist ning teatati, et tänavuse ülikolli saab paljusid MÜsid rikastanud prof. Jüri Kivimäe.

Kui ma kell 2 lahkusin viimase õhtu saunast (saunas võib ju mitu korda päevas käia), olid metsa vahel kaks laulurühma leidnud oma vastavad kitarrisaatjad ja lõkked. MÜ lõppedes võib unevaegus kimbutada küll ja seega linnavoodi meelitada, aga katsu sa selles metsas külge jäänud rütmist nii kergelt loobuda — see on valus lahkuminek. Loobumine looduse rahust, oma keelest ja soojalt põimitud sõprustest. Sellisest raputusest selgineb hinges nii mõndagi, mis on oluline.

Lõpetaksin paari kaugelt tulnud inimese jagatud mõttega: Talvi Laev (NY—Prantsusmaa): „Iga kord on siin keegi, kellest olen kuulnud ja tahan kohata.“ Ando Kiviberg Eestist: „See oli minu elu parim puhkus. Sain siit nii palju head energiat.“ Merike Tamm South-Carolinast: „Ma ei tulnud siia puhkama, tulin õppima ja loodust nautima. Tekkis tohutu igatsus Kotkajärve järele ja kui olin lõpuks kanuuga järvel, oli tunne, et see on minu järv, minu väike paradiis.“ Imbi Paju Soomest: „Saabudes tekkis kohe perekonnatunne, nagu oleks vanaema juurde sattunud — kapsasupp ja puha.“ Liivi Kasak James Uus-Meremaalt: „See aasta kohtasin siin noori haruldasi hingeõdesid, seda ma ei oodanud ega otsinud, nad lihtsalt tulid. See oli minu kingitus MÜlt.“ Kohalik Kristina Agur, esimest korda MÜs: „Ma ei ole varem sellist eesti seltskonda kohanud ja tundnud. Siin on teistsugune vaim ja olemine.“ Ta ütles seda naerulsui, ilmselt siis hea vaim, nooruse eliksiir.

Siin on esimene osa Metsaülikooli tegevusest + pildigalerii.

Märkmed: