Vello Ederma heidab arvamusartiklis „Quo vadis, Eesti organisatsioonid?“ pilgu väliseesti keskorganisatsioonide tulevikku. Ta on veendunud, et tuleks loobuda bürokraatlikust mentaliteedist, tühistest vaidlustest ja püüda leida midagi täiesti uut, millest saaks õhinal kinni haarata. Ta ütleb, et „uut verd“ on alati vaja, see teeb koosolekud huvitavamaks. Hr. Edermal on varuks lihtne, kuid tõhus nõuanne: „Kui pole midagi uut ütelda, ära targuta!“
Edasi lahkab ta ÜEKN-i tegevuse aspekte ja leiab, et hädasti vajatakse selles suhtekorraldust. Ka ERKÜ on autori arvates praegu paigal tammumas.
Autor toob esile kaks olulist punkti ameerika eestlaste tegevuseesmärkides: eesti keele ja kultuuri säilitamine ja Eesti Vabariigi abistamine (eriti poliitilisel pinnal). Esimese punkti osas näeb ta Vaba Eesti Sõna kui eestikeelse ajalehe olulist rolli kontaktide hoidmisel, seda ka interneti- ja veebiajastul. Tema hinnangul peaks ajalehel olema rohkem tellijaid ja mitmekordselt suurem eelarve kui praegu. Üheks prioriteediks nimetab hr. Ederma eesti täienduskoolide abistamist.
Temaga tuleb nõustuda ka selles osas, et „meil on oma arvamused, nagu igal vabal inimesel vabal maal, ja meil on ka õigus neid avaldada, kas see meeldib Eestis või mitte“. Lõpuks toonitab autor taas ajalehe kui kontaktipidaja vajadust, öeldes: „Kui seda (ajalehte) ei ole, ei ole ka kontakti. Ja kui kontakti ei ole, meie ei säili siin rahvusena.“ Igati kosutav kirjatükk lugemiseks, mis paneb edasi mõtlema ja puudutab ka Kanada eestlasi.
Aime Andra artiklist loeme, et rahvusvahelise mainega eesti sopran Hanna-Liina Võsa häälestas sisse Lakewoodi Eesti Seltsi kevadhooaja. Solisti saatis nimekas klaverikunstnik Kristjan Randalu. Samast selgub ka, et Hanna-Liinal on praegu käimas muusikali „Hairspray“ proovid Helsingis.
Leht teatab veel, et Eesti elukutselised seakasvatajad viibisid Washingtonis konverentsil ja toimetuses viibis kõrge külaline — Eesti Välisministeeriumi peainspektor Peep Jahilo.
Nagu teatab Rootsis ilmuv Eesti Päevaleht (#19, 19. mai 2005), oli ka sealsel toimetusel au võõrustada kõrget külalist — hiljuti ametisse astunud välisminister Urmas Paeti, kes andis intervjuu toimetaja Ülo Ignatsile.
Ulatuslikus Peep Pillaku artiklis „Eesti Teises maailmasõjas“ käsitletakse sõja algust ja nõukogude baaside rajamist Eestisse; baltisakslaste lahkumist; esimest Nõukogude okupatsiooni (1940—41) ja sellele järgnenud Saksa okupatsiooni (1940—1941). Juttu on ka elanikkonna sundevakueerumisest Saksa okupatsiooni ajal, rannarootslaste lahkumisest, Nõukogude II okupatsioonist, Eesti kaotustest II maailmasõjas ja II maailmasõja lõppemisest Eesti jaoks. Lõpuks tõdetakse, et Eesti presidendi osalemine Moskva 9. mai pidustustel olnuks ebakohane, kuna Kremli müüride varjus hoitakse endiselt Eesti Vabariigi presidendi ametitunnust — Riigivapi teenetemärgi ketti.
Kadri Land on teinud huvitava intervjuu August Kollomiga, kes on USA-s (Sherwood, OR) 25 aastat üliedukalt juhtinud tööstusettevõtet Northwest Fourslide. Hr. Kollom on töötajate heaolu ja toodete kvaliteedi seadnud esikohale ja tema ettevõttes on leidnud tööd ka paljud rahvuskaaslased. Northwest Fourslide toodab printerite osasid, vedrusid, kontakte jms.
Hr. Kollomi süda tuksub aga siiani soojalt Rootsile, ta on Rootsi kodanik, tal on seal ka maamaja ja ta joob truult rootsi Gevalia kohvi. Rootsi keelt peab ta oma esimeseks keeleks.
Terve lehekülg on pühendatud kevadise aiapeo retseptidele, juurde hulgaliselt illustratsioone.
Saame samuti teada, et aprilli lõpus avati Tallinnas Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis Stockholmi Eesti Kooli juubelinäitus ja et 16.—19. aprillini toimus Uppsala Eesti Kodus E.E.L.K. Rootsi prastkonna sinod, kus osales ka E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo.
Viimasel leheküljel on veel intervjuu Stockholmi eesti lasteaia „Pääsuke“ meessoost kasvataja Kenno Kornakiga, kes otsis küll tööd kehalise kasvatuse õpetajana, aga leidis seda hoopis lasteaiast ja on sellega ka rahul. Rahul paistavad olema ka pisipõnnid, kui juurdelisatud fotode järgi otsustada.