USA-s ilmuv Vaba Eesti Sõna
• annab 2. augusti numbri esilehel ülevaate New Yorgi Eesti Haridusseltsi Eesti Laste Suvekodu tegevusest Long Islandil, kus lapsed õpivad umbes sedasama, mida meie Seedrioru ja Jõekääru suvekodudeski (eesti keelt, käsitööd, kunsti, laule, luuletusi jm). Suvekodu tegevust juhtisid kaks agarat ema — Lia-Mai Puskar ja Liz Laupa. Hästi õnnestunud laager lõppes 23. juulil jumalateenistuse ja lõpupeoga. Artikkel on illustreeritud suure hulga piltidega.
• Samas lehes kirjutab Lembit Palm-Leis Lääneranniku Eesti Päevade (LEP) teatrietendusest — iseäralikust komöödiast „Rännuteed ja rännukodud“, mille autorid jäidki arvustajale selgusetuks. Polnud ka lava, nii et tõesti omamoodi etendus. Lavastus koosnes pigem mälupiltidest, mis viivad vaataja esmalt kodumaalt lahkumise dramaatiliste hetkede juurde ja pillutavad teda edasi karmil saatusemerel, sundides kõigele kaasa elama. Hr. Palm-Leis kiidab seda omamoodi etendust ja ütleb lõpuks, et teatritükk oli vääriline esitus teiste LEP-i sündmuste seas.
Sama autor peatud veel põgusalt Geislingeni Eesti Gümnaasiumi (GEG) „koolinoorte“ kohtumisel LEP-il. Kus iial ka väliseestlased ei koguneks, on GEG-i kokkusaamised alati „kohustulikult“ kavas.
• Vaba Eesti Sõna toimetaja pr. Airi Vaga siirdub pensionile, mistõttu lehe omanik The Nordic Press Inc. kuulutab toimetaja koha vakantseks, esitades võimalikule kandidaadile terve hulga nõudeid ja tingimusi.
• Lakewoodi Eesti Majas toimus suvine koosviibimine Lakewoodi Eesti Ühingu aseesimehe Priit Parmingu korraldusel, kus kuulati Eesti reisimuljeid ja tehti muudki.
Sama lehe 9. augusti numbri
• esiküljel on lühike lugu ja mõjuv pilt 51. Eesti Mängude lõputseremooniast Lakewoodis ning samas ka kirjutis ikestatud rahvuste nädala lõpujumalateenistusest New Yorgis. Seda nädalat peeti juba 47. korda. Rõõm tõdeda, et Eesti enam selliste ikestatud rahvaste hulka ei kuulu, aga seda paremini mõistame survatud rahvaste kannatusi ja valu.
• 17. juulil lahkus igavikku tuntud Baltimore'i eesti seltskonna- ja kirikutegelane Heino Ederma, kellele on pühendatud selles lehes järelehüüe.
Austraalias ilmuv Meie Kodu
• paigutas 3. augusti lehe esiküljele pikema artikli Eestis Tagametsas toimunud rahvusvahelisest skautide ja gaidide suurlaagrist „Rännumaa“ Eesti Skautide Ühingu peaskaudi Kristjan Pommi pressiteadete põhjal.
• Ülejäänus on leht peamiselt täidetud Eesti pressis ilmunud kirjutiste ja uudistega.
11. augusti Rootsi Eesti Päevaleht
• kirjutab mitmekülgsest eesti naisest — poliitikust, kolumnistist, teatrikunstnikust, klaveriõpetajast ja mannekeenist Jutta Zilliacusest, kes elab ja tegutseb Soomes. Pr. Zilliacus tähistas 25. juulil oma 80. juubelit. Ta on aktiivselt võidelnud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse eest. Praegu valmistavad talle muret religioossetel ajenditel peetavad sõjad. Ta sooviks südamest, et Soome liituks NATO-ga ja tal pole mingit usku Eesti ja Soome idanaabri ausatesse kavatsustesse. Praegu kirjutab pr. Zilliacus järjekordset raamatut nõukogude okupatsiooni teemal, mis talle isiklikult on jätnud väga rängad mälestused.
• Hiljuti ilmunud mahukas (100.00 märksõnaga) Rootsi-eesti sõnaraamat pälvis Eesti Ekspressis ilmunud artiklis suurt tunnustust. Kiidetakse uue sõnaraamatu sisu, välimust ja professionaalsust. Lõpetuseks mainib autor, et eesti keeles on 2% rootsi laensõnu, siinkohal vaid mõned neist: plika, särk, tasku, laut, plaat, kelk, säng ja ämber.
• Kaks lehekülge on pühendatud Siberi eestlastele, Ülem-Bulani elanikele, kellest pole siiani midagi eriti kuulda olnud. Pikemast, intervjuu-vormis kirjutisest jääb kurb mulje — Bulanis on eestlus hääbumas nagu mitmel pool mujalgi. Sealne elanikkond on kahanenud 764-lt 53-le, kelle hulgas on veel vaid neli last. Kirjutises on palju juttu nõukogudeaegsest totrusest, eestlaste ahistamisest ja vaenamisest. Lisaks sellele tuli töötada orja kombel, et üldse ära elada. Aga olukord pole palju parem ka nüüd, kus kolhoosid on asendatud eraettevõtetega. Elamistingimused on väljakannatamatud, valitseb äärmine vaesus. Aga eestlased, südid nagu nad on, peavad Bulaniski veel vastu, ehkki nad on kaotamas oma emakeelt ja kontaktid kodu-Eestiga on praktiliselt olematud. Kirjutise juurde lisatud fotodel ei näe kedagi naeratamas, aga see pole ülaltoodut silmas pidades ka mingi ime.
• Teisal kurdetakse, et üle kogu Rootsi tegutsev 130-liikmeline Eesti Golfi Selts (EGS) tunneb suurt puudust noortest. Juuresoleva pildi järgi otsustades on neil aga nooremaid mehi siiski ka. EGS käib mängimas koguni Eestis, on osaletud isegi rahvusvahelistel võistlustel. „Miks ei võiks mõni eesti noor alustada teed olümpiale just läbi EGS-i?“ küsitakse kirjutises.
• 27. juulil lahkus igavikku Eesti Kirjanike Liidu vanim liige Helmi Rajamaa (sünd. Seppel), kes suri Hägersteni vanurite kodus Lövholmsvägenil. Kõrge eani osales pr. Rajamaa kohalikel eesti kultuuriüritustel, kus ta oma vaimukuse ja haritusega silma paistis. Sündinud 8. jaanuaril 1909 Tallinnas, kasvas ta üles Haapsalu lähedal; lõpetas sealse ühisgümnaasiumi ja 1929.a. Läänemaa Õpetajate Seminari. Tema loometegevus sai hoo sisse alles küpses eas. Helmi Rajamaa võitis 1951.a. kirjastuse „Orto“ romaanivõistlusel II auhinna autobiograafilise romaaniga „Varjutatud südamed“. Ta oli meisterlik novellide autor ja kirjutas ka luuletusi. 1983. a. ilmunud essee „Marie Under inimesena“ ärast suurt tähelepanu. Selles vaatles pr. Rajamaa kui M. Underi naaber poetessi igapäevast elu. Mõne aasta eest ilmunud „Paguluse sirvilauad“ kujutavad endast päevikut ja pälvisid kriitik Arvo Mägi kõrge tunnustuse.