Intervjuus räägib A. Rebas Göteborgi Eesti Koolist, mille juhataja ta oli aastatel 1979—1985 (peale teda oli juhatajaks Evi Lepik). Õpilaste arv kooli hiilgeaegadel oli 85 õpilast. See arv aga langes ja jõudis sinnamaani, et kool tuli sulgeda. Paar aastat tagasi taheti seda mitmete lapsevanemate initsiatiivil veel avada, kuid kokku saadi vaid alla kümne lapse ja plaanist ei tulnud midagi välja.
Aho Rebas avaldab ka muret selle üle, et eesti koolide lõpetanutest jäävad aktiivseteks eestlasteks vaid vähesed — aga loodetavasti on neil palju rõõmu ja kasu eesti keelest ja kultuurist.
Intervjuus kõneleb A. Rebas oma tööst Eestis 1993.a., samuti oma laiahaardelisest eesti ühiskondlikust tegevusest Rootsis. Juttu on ka Göteborgi eestlaskonnast, kelle tegevus on võrreldes varasemate aegadega kokku kuivanud, aga siiski tähistatakse mitmeid tähtpäevi, eriti suurejooneliselt EV aastapäeva, mil tuleb kokku umbes 250 inimest seal elavast 2000—3000-st. Göteborgi aktiivsetele eestlastele on iseloomulik, et tegutsetakse mitmes organisatsioonis korraga. Enda kohta ütleb A. Rebas, et ta on alati töötanud rootsi ühiskonnas, kuid peamine tutvusringkond koosneb eestlastest. Paljud sõbrad on jäänud juba skautluse päevilt mitukümmend aastat tagasi.
*
Samas lehes on Karin Mickelssoni kirjutis märtsikuus 95aastaseks saanud Liidia Tuulsest, kes on Rootsi eestlaskonnas mitmeti tuntud, eriti luuletajana — varsti ilmub tema viies luulekogu. Oma luulekogude kohta ütleb poetess, et need on tema memuaarid — tema elu. Luuletusi kirjutama hakkas ta alles 50aastaselt Bernard Kangro soovitusel. Lugemisarmastuse sai ta kaasa lapsepõlvest ja Valga Tütarlastegümnaasiumist.
Liidia Tuulse õppis Tartu Ülikoolis kunstiajalugu, filosoofiat ja germaani filoloogiat, mille lõpetas magistrikraadiga; ta on täiendanud end Königsbergi ja Stockholmi ülikoolides. Ta on osalenud mitmetes seltsides ja teeb seda praegugi. (Ref.)