Norman on ju sündinud Hamiltonis pagulaste järeltulijana. Dirigent, komponist, organist ja pianist on kõik tunnustatud tiitlid, mida ta võib kasutada, olenedes sündmusest. Tema praegune orkester „Cathedral Bluffs Symphony Orchestra“ annab noortele muusikutele võimaluse kogemuste omandamiseks.
Selles vaimus toimus ka möödunud laupäevane (22. oktoobri) kontsert, kus Norman tutvustas muusikutest Volkovite perekonda ja Carrie Gray’d kui karjääri alustavat sopranit. Volkovite perekonna isa on tšellokunstnik ning ema viiuliõpetaja ja vioolamängija. Nende 16-aastast poega Alexandrit võib juba nüüd viiulikunstnikuks pidada, 10-aastane poeg Alik üllatas oma puhta tšellomängimisega. Lisaks esines veel Maximos Farmakidis CB orkestrist kontrabassil.
Kava algas Wienawski „Polonaise Brilliante“ viiulisoologa Alexander Volkovilt Norman Reintammi klaverisaatel. Norman mängis hästi, nagu alati, aga noormehe viiulisoolo oli täielik üllatus. Kuidagi ei saanud lepitada virtuooslikkust tema vanusega. Eriti kiitma pidi oktaavilisi hüppeid, mis palas mitmel kohal ette tulid.
Edasi kuulsime Carrie Gray’d, kellel see esinemine oli debüüdiks, saatjaks muidugi Norman Reintamm. Esiteks kõlas Schumanni „Widmung“. Laulja oli väga tõsine ja ta saksa keel oli päris hea. Esinemine oli jõuline ja puhas, aga forte sisseastumised olid äkilised, võib-olla Schumann soovis seda sarnaselt. Järgnes „Mit Myrthen“ samalt heliloojalt. Pala oli jutustavas stiilis, tähelepanu vääris nauditav klaverisaade. Järgnesid R. Straussi „Morgen“ ja „Allerseelen“, esimene rahulik ja aeglane, teine jõuline, kus sopran sai oma võimeid hästi demonstreerida.
Kümneaastane tšellist Alik mängis ema Eugenia klaverisaatel Rombergi „Concertino“ kolmandat osa. Üllatav oli noore muusiku toonipuhtus, hea rütm ja hästi mängitud appregiod.
Vahelduseks kõlas kontrabassilt Vivaldi „Sonata # 3“, kirjutatud tšellole ja mängija poolt transponeeritud (paberil). Madalad toonid olid täpsed ja allegretto puhas, meeles pidades, et kontrabass ei reageeri nii kiiresti kui tšello. Vahepeal kippusid klaverisaatega vähe vaidlema, aga kuulata oli huvitav.
Edasi Mozarti „Piano Concerto No 21“ terve grupi poolt, (välja arvatud kontrabass). Silma paistsid klaverisoolo ning viiuli ja vioola duett, tšello asendas kontrabassi osa. Järgmiseks jäi välja noorem tšello, sest Scott Joplini ragtime lugu oleks talle liialt kiire olnud. Jälle hiilgasid viiulite duett ja klaver. Lugu ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Vaheajal kuulsime Normanilt, kuidas ta sai omale selle ilusa valge tiibklaveri, millel ta mängis. Vana sõber ja mentor Ottawast oli vajanud majas rohkem ruumi ja kinkis talle selle, aga sõbra nime Norman ei nimetanud. Juhuslikult tuli mulle meelde jutuajamine Eesti Majas ühe oma vana sõbraga (mitte mentoriga) Ottawast, kus ta muuseas nimetas, kui palju kergem on mängida elektroonilisel klaveril ja et saab lahti ühest tiibklaverist (abikaasal on teine).
Peale vaheaega tuli ettekandele Mozarti „Klaveri Trio Sol-mazhooris“ (klaver, tšello ja viiul) - huvitav oli soolode käest kätte liikumine. Ka isa Volkovil oli nüüd võimalus oma võimeid näidata.
Tagasi tuli Carrie Gray R. Straussi „Ich trage Meine Minne“ ja „Zueignung“’iga. „Zueignung“ tähendab maakeeles „pühendus“. Kolmandaks Gerschwini „By Strauss“,kõik muidugi Normani saatel. Sopran näitas, et tal on tulevikku. Ta täpsus oli parem kui paljudel kogenud solistidel, ja jõudu ülejäädagi.
Finaaliks Volkovi poolt seatud popurrii, mis algas isikupäraselt „Mustade silmadega“, liikus edasi läbi mitme maa ja lõppes „Can – Can“’iga. Klaver; isa,vanem poeg ja ema. Ettekanne oli rütmikas ja elav, andes kõigile võimaluse oma võimeid näidata.
