Valga linnavalitsuse sotsiaalabiameti juhataja Eda Lepik ütles, et info liikus linnas kiiresti suust suhu ja kui norralased käisid lastega Pedeli jõe ääres, tuli lapsi veel juurde. Kuigi külalised olid laste arvule pannud piiri, et nende kõigiga tegelda jõuaks, ei aetud kedagi minema.
Õpetlik laager
See laager oli tegelikult diakooniatudengite praktika. Pastor ja õppejõud Runo Lilleaasen on üliõpilastega käinud kõigis viies laagris. Üliõpilased tahavad õppeaasta lõpus reisida ja nii tuldigi ükskord turistidena Eestisse. Valka sattudes leiti, et siin võiks natuke diakooniatööd teha.
Üliõpilaste seas oli noori ja vanu. Pärast aastatepikkust tööd hakkab mõni taas õppima. Näiteks Sven Volden oli 19 aastat Etioopias misjonär. Teoloogilise haridusega mees leidis, et diakoonia on teiselaadne mõtteviis, millega ta tahaks tutvuda. Võib-olla läheb ta pärast õpinguid Etioopiasse tagasi.
Eda Lepikul oli hea meel, et norralased on just Valga oma praktikapaigaks valinud. Neilt on õppida, kuidas lastega võib praktiliselt töötades väga lähedaseks saada.
Norralastel oli aeg täpselt ära planeeritud. Esimesel päeval tutvustati kõigepealt piiblilugu. Eda Lepiku arvates oli see lastepärane, mänguline, laululine, lustlik koosolemine, aga ka lapse silmaringi arendav ja selgitav. Õpetati olema sõbralik, austama teist last enda kõrval, mitte olema vägivaldne.
Kõik vajalik nende päevade sisustamiseks oli külalistel kaasas. Joonistati, volditi, sporditi, mängiti, käidi väljas jõe ääres ja staadionil. „Lapsed nautisid seda,” oli Eda Lepiku hinnang.
Igatsetud tähelepanu
Kuna laager pole esmakordne, on tekkinud sõbrapaarid – eesti laps ja Norra täiskasvanu. Nad on kirjavahetuses, lastele saadetakse kingitusi.
Laagrilapsed olid peredest, kus neile ei pöörata vajalikku tähelepanu. Eda Lepik tõi ridamisi näiteid, kus lapse käekäik vanematele kõige vähematki korda ei lähe. Aga kui laagris lapsega tegeldakse ja ta tunneb, et on tähtis, mitu täiskasvanud inimest on lausa tema päralt – see võib vahva tunne olla. Rahutud ja distsiplineerimatud lapsed on end seal kõige paremast küljest näidanud.
Näiteks ühel poisikesel on nii isa kui ka ema, aga kodu pole olemas. Poiss elab linna sotsiaalmajas. Seal teda hoitakse ja ta andis lubaduse koolis käia. Maja töötajate arvates on ta tubli, võtab mõne töögi ette. Tal on ka vajadus kellegagi lihtsalt rääkida ja töötajad vestlevad temaga meeleldi.
Koolis on poisil küll probleeme. Puudumiste pärast määrati talle ühiskondlikult kasulik töö. Eda Lepik ei saa aru, kuidas võib last panna karistuseks tööle. Tal on teinegi drastiline näide, küll juba noorte täiskasvanute elust – sõjaväes pandud poisid karistuseks riigihümni laulma. Eda Lepik arvab, et niisugused meetodid ei tekita tööarmastust ega patriotismi.
Pühendunud hoolitsemisele
Runo Lilleaasenil on viis adopteeritud last. Oma lapsed kaotas ta päris väikestena. Kaks kasulast on juba täiskasvanud. Teooria ja praktika on tema elus tihedalt seotud.
Kui lapsel pole olnud õiget kodu, aga ta kohtub normaalsete inimestega, võib tema elu veel korda saada. Runo Lilleaaseni vanim kasulaps on 31aastane, nüüd juba insener, abielus ja isa.
Tema pärisperekonnas oli kõik korrast ära, aga tal oli maleõpetaja, kes oli talle ideaaliks. Vaid kaks tundi nädalas said nad kokku, aga see mõjus. „Ma ütlen tudengitele, et nendele lastele on ka mõned tunnid tähtsad. Lapse elu saab muuta,” ütles Runo Lilleaasen.
Väga vajalik
Üks norralane tundis huvi, kas Eestis on veel humanitaarabi vaja. Eda Lepik arvas, et teatud peredele kulub see marjaks ära.
Abi tuleb mujaltki kui Norrast. Mai alguses saatsid Kanada eestlased linnavalitsusele tuhat Kanada dollarit hättasattunud laste toetuseks. Selle eest on ostetud riideid ja jalanõusid.
Norralased on nüüd juba kodus tagasi. Eda Lepik loodab, et koostöö jätkub ka edaspidi. Seda igatsevad lapsed ja ka norralased ütlesid, et on sellest huvitatud.