61 aastat tagasi oli aeg, kus tormisel Läänemerel liikus palju paate Rootsi ranna suunas. Kui palju neist pärale jõudmata jäi, seda ei tea täpselt keegi. Kuid õnnelikult pärale jõudnuist on meil üsnagi selge ülevaade. Paljudesse Rootsimaa paikadesse tekkisid tugevad keskused, kus ühisel jõul hoiti kõrgel eestluse loitvat tõrvikut. Norrköpingis paiknes kunagi paari tuhande eestlase ringis ja kuigi paljud neist siirdusid hiljem Kanadasse, oli neist kujunenud oma kindel sõpruskond, kes ka pikkade aastate möödudes end ikka veel mingil määral norrköpinglastena tunnevad ja kord aastas kokku tulevad, et vanade põliste sõpradega vestelda ja konstateerida, kui paljud „on veel rivis“.

1. oktoobri õhtupoolikul oli Eesti Maja kohvikus „rivisolijaid“ veidi üle neljakümne. Arvo Vahtra, kelle käsi koosviibimise korraldamisel näis mingil määral mängus olevat, pihtis veidi nukralt, et mäletab sajaliikmelist koosseisu ja seda mitte väga kauges minevikus. Kuid nukrutsemiseks ei antud aega ja selleks poldud ka kokku tuldud. Kohvikuperenaine oma tublide abilistega oli seadnud ruumi meeldivalt peokorda ning ühiselt nauditi oodatavate roogade eelmõnu. Äratundvad peanoogutused, viiped ja tervitushüüded segunesid käesurvete ning embustega, luues üldise rõõmsa „ah sina ka ikka veel“-elamuse.

Eine valmimist ootava tühiku täitmiseks rakendati ametisse Saksamaa põgenikelaagrist imporditud pillimees, kes isegi Rootsi kaarti peab hoolega uurima, enne kui sõrme Norrköpingile asetab. See piinas koosolijaid võõravõitu lauludega, millede küüsist päästis köögi poolt läkitatud uudis, et perenaised on valmis hea ja paremaga kostitama. Lõõts lükati kokku ja Edgar Martenil paluti lugeda söögipalve, mida see ka tegi, enne kõiki koosolijaid paari sõbraliku sõnaga tervitades. Siis liiguti valmispandud toidulaua suunas.

Parimastki toidust saab pikapeale küllalt ning kohvi ja kohvikõrvase ootel anti sõna äsja pikemalt kodumaareisilt naasnud Maire Polashekile, kes jagas koosolijatega oma meeldivaid muljeid tänapäeva Eestist, kuid meenutades ka kunagist põgenemist hingestatud luuletusega. Tema sõnavõttu kviteeriti tänuliku aplausiga. Pillimees pandi ka uuesti ametisse, kuid nüüd oli juba kõigil laulutuju ja seetõttu meenutati kõigepealt neid Läänemere laksuvaid laineid ja (õrna ohkega) neidu, kes teise rinna naa'le maandus. Noh, ja siis muidugi taheti kodus olla — ikka siis, kui õunapuud õitsevad, rukkipõld haljendab ja kasemets kollendab ja Päts on president ja kehtib eesti sent, mis kuulduste kohaselt varsti kehtimast lakkab. Ja kui juba kord Läänemerest juttu, siis tõstsid häält ka Läänemere isandad, nõudes oma laulu. No sai seda siis vaadatud paadist kiikriga, nagu ikka tehakse, loeti üle kõik kadakad ja männipuud ja sassis peaga tüdrukud, rüübati merest soolast vett ja kuulati ära mõne saarlase kurtmine, et see on ka kõige kangem, mida veel rüübata julgeb.

Lõpuks ei saadud ikka muidu, kui paluti mõnd sõna ütlema ka norrköpinglaste grand old man Johannes Vihma, kes heitis nostalgilise pilgu algpäevile kuningamaal ja meenutas, kuidas seal elati oldi ja mida korda saadeti. Sõnavõtule järgnenud ovatsioonid kinnitasid, et grand old man tähendas sedapuhku vana suurmeest ja mitte suurt vanameest, nagu liiga täpse tõlke najal arvata võinuks.

Märkmed: