Pagulaspäevade meenutamiseks korraldati esimene norrköpinglaste kokkutulek 1999.a. kevadel, mis kujunes kõigile meeldejäävaks. Osavõtjaid oli siis üle saja. Aastatega on siinsete eestlaste read harvenenud, kuid pagulaspäevade mälestused kestavad. Nüüd algatasid eelmisel koosviibimisel osalenud selle ürituse kordamise, mis toimus laupäeval, 9. novembril Eesti Majas. Päikesepaisteline ja soe sügisilm oli kokku meelitanud üle 80 osavõtja.

Kõigile külalistele pandi rinda nimesildid, naisperele neiupõlve- ja praegune nimi, mis aitas üles otsida endiseid saatusekaaslasi pagulaspäevadest.
Toimkonna nimel tervitas kokkutulnuid Arvo Vahtra, kes luges ette USA-st saabunud Vello ja Helke Karuksi tervituse. Samuti tervitas ta kodumaalt saabunud muusikuid, kes viibisid külalistena meie keskel. Seejärel luges Maire Polashek oma isa humoorika Norrköpingi aegse kirja ja enda poolt kirjutatud luuletuse, mis sai sooja vastuvõtu osaliseks.

Johannes Vihma andis ülevaate traagilisest põgenemisest 1944.a. sügisel ja Norrköpingi esimestest pagulaspäevadest. Põgenemist peeti sel korral ajutiseks, lootes tagasi pöörduda, kui suur sõda on lõppenud ja kodumaa saab vabaks. Kuid see ilus soov ei täitunud.

Norrköpingisse ja selle lähemasse ümbrusesse oli sattunud ligi paar tuhat kaasmaalast. Kahe aasta jooksul tekkisid mitmed elujõulised eesti organisatsioonid. Et eestlaste hulgas oli palju noori, siis oli seltskondlik tegevus hoogne ja osavõturohke. Tegutsesid laulukoorid, spordiring, teatrirühm, võimlemisgrupid, rahvatantsijad, skaudid, gaidid, Eesti algkool ja veel mitmed huviringid. Peeti hulk võistlusi mitmel alal: maadluses, kergejõustikus, võrkpallis jne. — omavahel ja rootslastega. Oli võite ja kaotusi.

Seltskondlikku tegevust meenutati kokkutulekul humoorikalt. Nimetati hulk aktiivsete isikute nimesid. Nimekiri oli pikk. Neid, kes ise viibisid saalis, tunnustati aplausi ja püstitõusmisega.

Pagulaspäevad olid täis tegevust, mis nüüdki veel elavalt meeles. Rootslased imestasid eestlaste kiire organiseerimise ja nende töökuse üle. Oma töökohtadel tehti selgitustööd rootslastele kodumaa okupeerimisest ja miks sealt põgenesime.

Peatselt avaldati Rootsi valitsusele survet pagulaste kodumaale tagasi saatmiseks. Üldpoliitiline olukord muutus segaseks ja ebakindlaks. Kodumaale tagasi mineku mõte oli purustatud. Paljud eestlased emigreerusid Kanadasse, peamiselt Torontosse ja selle ümbrusesse.

Teist korda paljaste käte ja tühjade taskutega uue elu algus ei olnud kerge võõrale maale asudes. Kusagilt ei olnud abi loota.

Eestlastele meeldis Rootsis elada. Sealt on meile jäänud ilusad noorusaja mälestused. Neid tahame täna üheskoos meenutada. Seesama aktiivne rahvusliku meelsusega pagulaspere, kes kunagi tegutses Norrköpingis, on jäänud samaks ka Kanadas. Kogu pagulaspäevade aja on olnud kodumaa saatus meie südameis ja oleme võidelnud, kuni see vabaks sai. Soovime, et koosviibijad tunneksid endid sama noortena kui olime kunagi Norrköpingis, lõpetas J. Vihma.

Laudkondades omavahelises jutlemises unustati oma haigused ja tabletid. Lõbusalt naerdi ja tuletati meelde pagulaspäevade nalju ja ühiseid läbielamisi, mis käisid koos uue elu algusega võõral maal.

Meelelahutusmuusikat esitasid kodumaalt siin viibivad laulumehed Erich Krieger, Tiit Saluveer ja Rain Poolen, kes ettekandeid huumoriga sidusid ja panid koosviibijad rõõmsalt kaasa laulma.

Peale Edgar Marteni söögipalvet pakuti sooja, maitsvat õhtusööki, mille oli valmistanud Ülle Veltmann. Mälestusrikas kokkutulek lõppes hilisõhtul, kus osavõtjad lahkusid lõbusas meeleolus ning ootuses, millal järgmine peetakse.

Tänu korraldajatele ja esinejatele ilusa ja meeldejääva õhtu eest.

Märkmed: