Jälgides meie võrguleheküljel P. Bushi artiklist „On Esto newspapers“ ajendatud plahvatuslikku ja rekordiliste kommentaaride arvuga mõttevahetust eestluse kestmise ja tulevikuväljavaadete teemal, meenus mulle üks hiljutine kiri, mis polnud mõeldud küll lehes avaldamiseks, vaid saadetud niisama tutvumiseks.

Tegemist on noore eestlanna Karini mõtisklusega, mis hargnes üpris proosalise tegevuse — rosolje hakkimise — ajal. Et Karin püüdis seda eestlaste traditsioonilist rooga esmakordselt oma elus valmistada, tärkas temas mitmesuguseid mõtteid ja ta pealkirjastas oma loo „Celebrating beets and being Estonian-Canadian“. Ja nii ta prooviski neid libedavõitu peete oma kontrolli alla saada ja ühtaegu nostalgiaga põimitud mõttelõnga harutada.

Autor pihib, et kuigi ta elab nagu omamoodi topeltelu (eestlase ja kanadalasena), on see tema jaoks kulgenud parimal võimalikul viisil, olnud väga rikastav ja et ta ei vahetaks seda ühegi asja vastu siin ilmas. Ta tunneb muret ja vastutust selle eest, et tema juba igavikku lahkunud vanaema ja 70-ndatesse aastatesse jõudnud ema rahvuslik kultuuripärand (mille üks osa on kahtlemata ka meie kokakunst), ei läheks mingil juhul kaotsi.

Käed peedimahlast punased, kuuleb ta mõttes oma vanaema ja ema hääli ja talle meenub nende köökide soojus. Ehe ja hea nostalgia!

Valmis see rosolje ka sai, ehkki pisut muudetud kastmega. Viimase hinnagu andis sellele Karini inglise shoti päritoluga abikaasa Rob, kes oli kogu aeg oma naise tegevust huviga jälginud ja kes teab täpselt, kuidas see roosavärviline eesti hõrgutis peab maitsema. Ka tema näib aktsepteerivat eestlust loomuliku nähtusena oma peres. Uskuge, see on täiesti võimalik, nagu näitavad ka meie kodu kogemused.

Istudes koos oma abikaasa, sõprade, õe ja emaga tundis Karin, et rosolje söömine oli nagu omamoodi eesti rituaal, kuid mitte ainult — ta leidis, et eestlust oma hinges kandes ja seda tähtsaks pidades annab see talle samas parima võimaluse tunda end ka kanadalasena. Tähistada (õigemini pühitseda) eestlust oma keele, tavade ja toidu kaudu on üks osa minust, tunnistab Karin ja lisab, et see on võimalik nii kaugel Eestist üksnes seetõttu, et ta on Kanadas sündinud ja et ta on kanadalane.

Minu meelest on Karini eestlus oma olemuselt tähelepanuväärne — loomulik ja lihtne. Ta ei pea vajalikuks selle ümber targutada, vaid tahab omalt poolt midagi praktilist teha ja anda eestluse säilitamiseks siin Vahtralehemaal. Olgu see siis kasvõi nostalgiliseks kujunenud rosolje valmistamise ja söömise kaudu.

Karin ei ela Torontos, isegi mitte Ontarios, nii pole tal erilisi kontakte teiste eestlastega, aga ta on oma kodust saanud kaasa oskuse hinnata oma rahva kultuuripärandit. Ja ta räägib oma emaga alati eesti keeles. Tema kirjast jääb mulje, et see on hingeline, emotsionaalne ühendus eestlusega — mis siis sellest, et paiguti nostalgiaga vürtsitatud. Talle, nagu paljudele teistelegi noorematele eestlastele, ei tekita probleeme ka topeltelu.

Mitte nurisejate-virisejate, vaid selliste optimistide kaudu säilub eestlus Kanadas. Sellega ei taha ma öelda, et terve mõttevahetus väliseestluse teemal oleks vale — vastupidi, see on tervitatav, kuid ainult niikaua, kuni suudetakse hoiduda vihast ja solvangutest.

Märkmed: