Anvar Samost, ajakirjanik POSTIMEES
Anvar Samosti arvates on Eestit viimasel ajal raputanud skandaalid kindel näide ikka veel valitsevast nõukogude aja moraalitusest.
Nüüd juba üle aasta on aeg-ajalt räägitud, et pärast Euroopa Liidu ja NATOga liitumist – enda pöördumatut sidumist läänemaailma majandus- ja julgeolekustruktuuridega – ei ole Eestil enam suurt päevapoliitikast kõrgemal seisvat eesmärki. Mõned on koguni väitnud, et meil pole sellist eesmärki enam vaja, sest saabunud on pikaajalise stabiilse arengu periood.
Küllap on võimalikke vastuväiteid sellisele nägemusele mitu, kuid hetkel tahaksin osutada ühele minu meelest kesksele väljakutsele, mis olulisel määral Eesti tulevikku kujundab.
Eesti ei ole teinud lõpparvet meid enam kui 50 aastat muserdanud okupatsiooniga. Jah, on (eraraha eest rajatud) okupatsioonimuuseum, hulk raamatuid ja ülevaateid, tegutses vastav komisjon.
Aga samas elame iga päev keskkonnas, mida ilmestavad nii materiaalsed kui sotsiaalsed märgid minevikust. Selget joont mineviku ja tänase päeva vahel ei ole.
Koolijuhid siis ja praegu
50 aastat võõra vaenuliku võimu all on ränk. Nõukogude võim ei lahkunud koos viimaste Vene sõduritega 1994. aasta 31. augustil. See elab edasi risustatud maastikes, linnapildis ja ennekõike inimeste teadvuses, moraalis, väärtushinnangutes.
Okupatsioonivõimu viimastel kümnenditel olime rahvana kahjuks juba ise osa sellest. Kui mõne aasta eest võis loota, et pisitasa hakkame saastast vabanema, siis viimasel ajal on näha suisa vastupidiseid märke.
Olen 1980. aastate teisel poolel lõpetanud Ida-Virumaal Kiviõli I Keskkooli. Suuremaid linnades asuvaid Eesti koole oli selles totaalselt venestatud piirkonnas veel kaks: üks Kohtla-Järvel ja teine Jõhvis. Klassid olid väikesed, keskkond vaenulik – nii käisid üksteisest üsna kaugel asuvate koolide lõpuklasside õpilased omavahel üsna tihedalt läbi. Kolm kooli olid pea ainsad eestimeelsed oaasid keset agressiivset punast jama.
Imelikul kombel olid koolide juhid ja paljud õpetajad – nii nagu mina seda mäletan – ausad eesti inimesed.
Ei tea, kas tõsimeelsete mitte-eestlastest kommarite nimetamist koolijuhtideks hoidis tagasi kartus rahutuste ees või oli pigem tegu ükskõiksusega nii või teisiti hääbumisele määratud vähemuse suhtes. Täiesti šokeeriv oli seetõttu avastada, et nüüd, 14 aastat pärast iseseisvuse taastamist, määrab vanadest komparteilastest koosnev seltskond Kohtla-Järve eesti õppekeelega keskkooli juhiks endise kompartei ideoloogiatöötaja, puiselt eesti keel purssiva tegelase.
Ütlen ausalt, et pole pikka aega kogenud sellist ihukarvu püsti tõstvat emotsionaalset laengut nagu 1. septembri õhtul teleuudistest selle tädi väljavilistamist vaadates. Oleksin tahtnud kohal olla ja ka ise hüüda: «Välja! Välja!»
Aga nii tahaks hüüda ka mitme muu seltskonna suhtes.
Eetiline relativism
Nõukogude okupatsiooni kõige rängem pärand on moraalne laostumine, lõpmatu eetiline relativism.
Ajad olid keerulised, ka pärast vabanemist. Vanad reeglid enam ei kehtinud, uusi seadusi ja norme oli vähe. Vajadus edasi liikuda oli palavikuline, väärikad inimesed tegid asju, mida on raske mõista.
Nüüd oleme, nagu öeldud, stabiilse arengu perioodis. Ometi käib Eesti haridusminister Venemaal ausatele eestlastele hinge sülitamas ja tema erakonna juht – samuti minister – ostab perefirmale kinnisvara hinna eest, mis tekitab küsimusi, et mitte öelda enamat. Kas teistel samasse valitsusse kuuluvatel poliitikutel on midagi öelda?
Justiitsminister: «Juriidilist probleemi siin pole, eraõiguslik isik müüb, kellele tahab ja mis hinnaga tahab.» Peaminister: «Ma ei tea, mis seisus on krundil olev maja ja kui palju maksavad ümberkaudsed krundid.
Ma ei tea, kas 500 000 krooni on õiglane hind.» Siia võiks ju kirjutada, et «olen sõnatu» või midagi sarnast, aga see oleks vale. Sellist suhtumist oli ju oodata.
Ja lisaks viimaste nädalate üks rusuvamaid teemasid. Suure panga juht, kes osutus pärast ametist lahkumist suuromanikuks firmades, kellele pank keerulistel aegadel laenu oli andnud. Ja peaaegu mitte kellelgi peale ajakirjanike ei ole midagi öelda!
Moraalset tervist!
Eesti uus suur eesmärk peaks olema moraalne tervenemine, sallimatus varastamise, petmise ja ringkäenduse suhtes.
Eesti võiks olla tuntud kui esimene endise Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riik, kus minevikule on antud laiaulatuslik, selge, ühiskonda puhastav hinnang. Kus ei varastata.
Üks tuttav juhtis mõne päeva eest mu tähelepanu nimede kirjutamise vormile, mida kasutas valitsuse kommunikatsioonioonibüroo. «Valitsuse istung on lõppenud, pressikonverentsil A. Ansip, V. Reiljan, A. Sõerd.»
Vägisi tulid meelde ajad, kui Rahva Hääle esiküljel ilutses iga teise kirjutise sabas loetelu, mis algas nii: seltsimehed K. Vaino, G. Aljošin, N. Ganjušov, N. Johanson, M. Pedak, B. Saul, A.-B. Upsi, V. Vaht, A. Soidla.
Joone tõmbamine mineviku ja tänapäeva vahele algab väikestest asjadest.
Nõuka-mentaliteet elab edasi PM (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mida tegi Rein Lang 1980–1986?
Rein Langi lapsepõlvest, tudengipäevadest ning hilisemast karjäärist linnahallis ja Kuku Raadios on Eestis laialt ja lahkelt räägitud. Langi kuue perestroika-eelse tööaasta sisu pole aga teravkeel ise ega tema semud seni avalikult meenutanud. Seni pole sel olnud ka laiemale üldsusele suuremat tähtsust. Eesti välisministri ametikohal istuva mehe tausta laiem teadmine on siiski oluline.
Välisministeeriumi kodulehekülje järgi oli Rein Langi esimene töökoht pärast ülikooli juurateaduskonna lõpetamist aastatel 1980–1986 Advokaatide kolleegiumi Injurkollegija (Moskva Advokatuur) Eesti esindus.
Vabariigi valitsuse leheküljel olevas Langi ametikäigus on sama asutus ristitud Moskva Advokaatide Kolleegiumi Injurkollegija Eesti NSV esinduseks. Langi ametinimetuseks on mõlemal juhul märgitud konsultant.
Mis on Injurkollegija?
Spetsialiseeritud advokaatide kolleegium Injurkollegija loodi 1937. aastal Moskva advokaatide linnakolleegiumi juurde ning selle ülesandeks sai nõukogude kodanike ja organisatsioonide tsiviilasjade ajamine välismaal, samuti välismaiste juriidiliste ja füüsiliste isikute esindamine Nõukogude Liidus.
Endiselt Moskva noobleimal Tverskaja uulitsal (vahepeal Gorki nime kandnud tänaval) majas number 5 asuval Injurkollegija advokaadibürool on täna üle 50 advokaadi ning filiaal Sankt-Peterburgis.
Firma kodulehekülje (www.injur.ru) kinnitusel on tegemist ühe vanima Vene rahvusvahelise ja eraõiguse alal tegutseva advokaadifirmaga. Rõhutatakse, et praegune spetsialiseeritud advokaadibüroo Injurkollegia on spetsialiseeritud advokaatide kolleegiumi Injurkollegija õigusjärglane ning on üle võtnud kõik eelmise õigused (kohustusi ei mainita).
Tänane Injurkollegija väidab, et tal on kauaaegsed kindlad sidemed advokaadibüroodega Baltimaades, Ukrainas ja Valgevenes. Samuti on jäänud kindlad rahvusvahelised sidemed välismaiste advokaatide ja nende ühendustega Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Aasias ja Aafrikas.
Siit ilmneb Eestile välispoliitiliselt oluline nüanss: Baltimaad ja välismaad kuuluvad selle kontori käsitluses eri kategooriatesse. Veelgi intrigeerivam on aga võimalus, et Eesti Vabariigi välisminister on sellise asutuse ja/või selle töötajatega tänase päevani isiklike kontaktide kaudu seotud.
Asi pole kindlasti selles, et 1980. aastate algul, samal ajal Langiga, töötas samas asutuses juristina hilisem Vene „liberaaldemokraatia“ isa Vladimir Volfi poeg Zhirinovski (asus 1984. aastast juhatama Nõukogude välispoliitikakirjastuse Mir juriidilist osakonda).
Langi sidemetele mõeldes teeb hoopis ettevaatlikuks, et muidu üleliiagi jutukas Lang pole selle perioodi tööelust avalikult midagi rääkinud (Eesti Ekspressis pidas ta vajalikuks ajaloo tarbeks täpsustada isegi oma koolipõlveseiku). Arvestades Injurkollegija tausta ja töö sisu võib vaikimiseks olla ka põhjust.
Injurkollegija pärimisasjad
„Injurkollegijale on alates selle asutamisest jäänud traditsiooniliselt pärimisasjade ajamine,“ kinnitab firma oma tutvustuses. Samas otsitaksegi välismaal surnud Vene seostega inimeste sugulasi. Aktuaalses nimekirjas on näiteks keegi Riias sündinud ja Austraalias surnud Bruno Vitols ja Soomes surnud Lüüli Sivi Lustivuo (endine Karikivi). Palju on Prantsusmaal surnud venelasi.
Nõukogude ajal KGB kontrolli all töötades võttis Injurkollegija kuni 80% komisjonitasu inimestelt, kes said Läänes surnud sugulastelt päranduse. Nõukogude sugulastele said osaks vaid nn sertifikaadid ehk serdid, millega sai üksikutest valuutapoodidest osta Lääne kohvi, teksaseid ja jope. Varandused ise läksid aga pärimist vahendanud Nõukogude riigile.
SRÜ maades Injurkollegija struktuur 1992. aastal erastati ning tegutseb samas profiilis tänase päevani. Näiteks ainuüksi USAs ja Kanadas surnud ukrainlaste päranduste mahuks ehk Ukrinjurkollegija tööpõlluks on hinnatud kuni 250 miljonit dollarit. Ukraina välisministeerium on selle kontori kaudu järjest mässitud inetutesse lugudesse ning mitmed diplomaadid on olnud rängalt manipuleeritavad.
Kõige lihtsam on kritiseerida kõike mida me ümber toimub-aga samas peab ometi seda Eesti puhul keegi kindlasti tegema, muidu elu jääbki siin vaid suureks paigaltampimiseks. Tundub et teatud poliitikud lihtsalt pole huvitatud meie riigi ausast juhtimisest, ja koorivad maad ja rahvast sama paljaks kui nõukaajal oli tavaks. Aga eesti resurssid ei kannata sellist pikaajalist tegevust välja; kusagil algab tagasilöök; kusagil lõikab maa seda vilja mida ta külvab.
Arvamus
TRENDING
