Anvar Samost, ajakirjanik POSTIMEES
Anvar Samosti arvates on Eestit viimasel ajal raputanud skandaalid kindel näide ikka veel valitsevast nõukogude aja moraalitusest.

Nüüd juba üle aasta on aeg-ajalt räägitud, et pärast Euroopa Liidu ja NATOga liitumist – enda pöördumatut sidumist läänemaailma majandus- ja julgeolekustruktuuridega – ei ole Eestil enam suurt päevapoliitikast kõrgemal seisvat eesmärki. Mõned on koguni väitnud, et meil pole sellist eesmärki enam vaja, sest saabunud on pikaajalise stabiilse arengu periood.

Küllap on võimalikke vastuväiteid sellisele nägemusele mitu, kuid hetkel tahaksin osutada ühele minu meelest kesksele väljakutsele, mis olulisel määral Eesti tulevikku kujundab.

Eesti ei ole teinud lõpparvet meid enam kui 50 aastat muserdanud okupatsiooniga. Jah, on (eraraha eest rajatud) okupatsioonimuuseum, hulk raamatuid ja ülevaateid, tegutses vastav komisjon.

Aga samas elame iga päev keskkonnas, mida ilmestavad nii materiaalsed kui sotsiaalsed märgid minevikust. Selget joont mineviku ja tänase päeva vahel ei ole.

Koolijuhid siis ja praegu

50 aastat võõra vaenuliku võimu all on ränk. Nõukogude võim ei lahkunud koos viimaste Vene sõduritega 1994. aasta 31. augustil. See elab edasi risustatud maastikes, linnapildis ja ennekõike inimeste teadvuses, moraalis, väärtushinnangutes.

Okupatsioonivõimu viimastel kümnenditel olime rahvana kahjuks juba ise osa sellest. Kui mõne aasta eest võis loota, et pisitasa hakkame saastast vabanema, siis viimasel ajal on näha suisa vastupidiseid märke.

Olen 1980. aastate teisel poolel lõpetanud Ida-Virumaal Kiviõli I Keskkooli. Suuremaid linnades asuvaid Eesti koole oli selles totaalselt venestatud piirkonnas veel kaks: üks Kohtla-Järvel ja teine Jõhvis. Klassid olid väikesed, keskkond vaenulik – nii käisid üksteisest üsna kaugel asuvate koolide lõpuklasside õpilased omavahel üsna tihedalt läbi. Kolm kooli olid pea ainsad eestimeelsed oaasid keset agressiivset punast jama.

Imelikul kombel olid koolide juhid ja paljud õpetajad – nii nagu mina seda mäletan – ausad eesti inimesed.

Ei tea, kas tõsimeelsete mitte-eestlastest kommarite nimetamist koolijuhtideks hoidis tagasi kartus rahutuste ees või oli pigem tegu ükskõiksusega nii või teisiti hääbumisele määratud vähemuse suhtes. Täiesti šokeeriv oli seetõttu avastada, et nüüd, 14 aastat pärast iseseisvuse taastamist, määrab vanadest komparteilastest koosnev seltskond Kohtla-Järve eesti õppekeelega keskkooli juhiks endise kompartei ideoloogiatöötaja, puiselt eesti keel purssiva tegelase.

Ütlen ausalt, et pole pikka aega kogenud sellist ihukarvu püsti tõstvat emotsionaalset laengut nagu 1. septembri õhtul teleuudistest selle tädi väljavilistamist vaadates. Oleksin tahtnud kohal olla ja ka ise hüüda: «Välja! Välja!»

Aga nii tahaks hüüda ka mitme muu seltskonna suhtes.

Eetiline relativism

Nõukogude okupatsiooni kõige rängem pärand on moraalne laostumine, lõpmatu eetiline relativism.

Ajad olid keerulised, ka pärast vabanemist. Vanad reeglid enam ei kehtinud, uusi seadusi ja norme oli vähe. Vajadus edasi liikuda oli palavikuline, väärikad inimesed tegid asju, mida on raske mõista.

Nüüd oleme, nagu öeldud, stabiilse arengu perioodis. Ometi käib Eesti haridusminister Venemaal ausatele eestlastele hinge sülitamas ja tema erakonna juht – samuti minister – ostab perefirmale kinnisvara hinna eest, mis tekitab küsimusi, et mitte öelda enamat. Kas teistel samasse valitsusse kuuluvatel poliitikutel on midagi öelda?

Justiitsminister: «Juriidilist probleemi siin pole, eraõiguslik isik müüb, kellele tahab ja mis hinnaga tahab.» Peaminister: «Ma ei tea, mis seisus on krundil olev maja ja kui palju maksavad ümberkaudsed krundid.

Ma ei tea, kas 500 000 krooni on õiglane hind.» Siia võiks ju kirjutada, et «olen sõnatu» või midagi sarnast, aga see oleks vale. Sellist suhtumist oli ju oodata.

Ja lisaks viimaste nädalate üks rusuvamaid teemasid. Suure panga juht, kes osutus pärast ametist lahkumist suuromanikuks firmades, kellele pank keerulistel aegadel laenu oli andnud. Ja peaaegu mitte kellelgi peale ajakirjanike ei ole midagi öelda!

Moraalset tervist!

Eesti uus suur eesmärk peaks olema moraalne tervenemine, sallimatus varastamise, petmise ja ringkäenduse suhtes.

Eesti võiks olla tuntud kui esimene endise Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riik, kus minevikule on antud laiaulatuslik, selge, ühiskonda puhastav hinnang. Kus ei varastata.

Üks tuttav juhtis mõne päeva eest mu tähelepanu nimede kirjutamise vormile, mida kasutas valitsuse kommunikatsioonioonibüroo. «Valitsuse istung on lõppenud, pressikonverentsil A. Ansip, V. Reiljan, A. Sõerd.»

Vägisi tulid meelde ajad, kui Rahva Hääle esiküljel ilutses iga teise kirjutise sabas loetelu, mis algas nii: seltsimehed K. Vaino, G. Aljošin, N. Ganjušov, N. Johanson, M. Pedak, B. Saul, A.-B. Upsi, V. Vaht, A. Soidla.

Joone tõmbamine mineviku ja tänapäeva vahele algab väikestest asjadest.

Märkmed: