(Algus Eesti Elus # 52, 30.12.2005)
Teaduse ja religiooni vahekord

Kui teadusi õppides jõutakse poolele teele, hakatakse oma tarkust pidama küllaldaseks, et eitada Jumalat ja religioone. Aga pange tähele — kui füüsikateadlane vaatab universumi poole, siis peab ta tunnistama, et praegune piir tuntu ja tundmatu vahel ei ole see viimane. Kus lõpeb universum? Kas ajal on algus ja lõpp?

Aine ehituse tundmaõppimisel tungiti järjest sügavamale ja õpiti tundma elementaarosakesi. Kuid alati, kui tuntu ja tundmatu piiri nihutati edasi, on tulnud tunnistada, et selle piiri taga on ikka veel midagi meile tundmatut. See jäetakse religiooni pärusmaaks. Nii tehti 5000, 2000 ja 1000 aastat tagasi. Ja nii teevad teadlased ka praegu. Selles olukorras tunnistavad paljud teadlased, et Jumala küsimuses on kindel see, et tema olemasolu ega mitteolemasolu ei saa tõestada. Nad ei propageeri usku ega Jumalat, kuid suhtuvad religioonidesse austusega.

Tuleb tunnistada, et paljudel eesti haritlastel on kramplik vaen religiooni vastu. Lugupeetud lugeja — hinnake ise astronoom Martin Välliku religiooniõpetuse vastase „Avaliku pöördumise“ põhipunkte:

• Religiooniõpetuse ainekava rakendamine pärsib laste vaimset arengut ning iseseisva mõtlemise võimet.

• Lapsed saavad kristluse-keskse pildi kultuurist, ühiskonnast, eetikast ja religioonist.

• Keskendumine kristlusele kahjustab põhiseaduslikku usuvabadust ja õigust mitte tunnistada ühtki religiooni.

Kui vaatasin selle kirjaga ühinejate nimekirja, siis kõige erilisemateks oli üks, kes nimetab end „filosoofia doktorant, ateist“, ja teine, kes nimetab end „õppejõud, loodusesse uskuja“. Selle kirjaga ühinejate seas on palju kooliõpetajaid. Praegu on mu ees Toronto Ülikooli õpperaamat „Maailma religioonid“ (S. A. Nigosian. World Faiths). See algab peatükiga „Religiooni mõistmine“. 14-s peatükis kirjeldatakse kõiki religioone. Viimaseks peatükiks on „Religioonid globaalses perspektiivis“. Need eesti kooliõpetajad, kes läkitusele alla kirjutasid, ei õppinud oma ülikoolis sellest kõige vähimatki.

Siin tuleb öelda, et väikeses riigis on väikesed teadlased, suures maailmas suured teadlased. Kalifornia Berkeley Ülikooli füüsikaprofessor Charles Townes, keda hinnati Nobeli preemiaga laseri leiutamisest osavõtu eest, on öelnud, et on väga ebatõenäoline et elu eksisteerimine on juhuse tulemus. Tema 1966 a IBM ajakirjas Think trükitud artikli „Teaduse ja religiooni konvergents“ teesid on teaduse arengule vastu pidanud nii, et eelmisel aastal austati teda $1,5-miljonilise Templeton auhinnaga „for progress or research in spiritual matters“.

Lisame sellele teise Nobeli preemia laureaadi. James Watson, üks DNA molekulaarstruktuuri avastajatest on öelnud et mida enam maailm areneb, seda enam väheneb kõige üleloomuliku tõenäosus. Aga ka tema ei ütle, et varsti saab kõik selgeks.

Mitmel religioonil on oma pühakiri, mille ümber inimesed koondusid, moodustasid kogukonnad ja arendasid koos oma tsivilisatsiooni. Kristlastel on Piibel ja see tsivilisatsioon, mille keskel me elame, mis arenes meile meeldivaks keskkonnaks kirikute ja Piibli ajastul. Ateistid taandavad Piibli vananenud muinasjutuks. Neile soovitan mõttes minna sügavale sellesse aega, mil Piibel kirjutati. Siis oli kirjaoskuse tärkamise aeg ning Piibli kirjutajad olid oma aja targemad inimesed. Nad jäädvustasid oma aja maailmapildi. Sellepärast pole praegu Piibliga tutvumine mitte ainult religiooniga tegelemine, vaid ka oma maailmapildi täiendamine. Kriitikud võivad seda eitada, kuid kristliku tsivilisatsiooni osa inimkonna arenguloost ei saa nad maha kustutada.

Märkmed: