Aasta lõpul kirjutatakse kristlike riikide ajalehtedes jõulumeeleolust. Praeguses Eestis suureneb ristiusku ja jõuludesse negatiivselt suhtuvate kirjutiste hulk. See on üks jääknähtus nõukogude perioodi ateismist. Mõni rünnak on isegi räigem kui kunagistes nõukogude ajalehtedes.

Eelmisel aastal trükiti Eesti Päevalehes (27.11.04) kirjanik Ervin Õunapuu artikkel „Ristiusu jumala nimi on häving“, kus mh on öeldud: „...võib julgesti väita, et EELK on kuritegelik organisatsioon ja selle juhid tõelised kurjategijad.“ Kirjaniku sünge välimusega foto selle kõrval osutab sellele, et tegu võib olla sügavas meeltesegaduses oleva inimese veidrusega. Aga kui selline trükitakse ajalehes, siis on see ka toimetuse suhtumine. Kurja artikli ilmumise ajal oli Eesti Päevalehe kultuuritoimetuse juhataja Mihkel Raud. Veelgi enam — selle taga oli ka riigivõim. EELK taotles prokuratuurilt kriminaalmenetluse alustamist. Põhja ringkonnaprokuröri Katrin Sutti sõnul ei tuvastatud antud juhtumi puhul usulisele vihkamisele üleskutsumist. Niisugune oli Eesti detsembris 2004.

Üks mahasalatud sektor

Tänavu on arutluste teemaks religiooniõpetuse sisseviimine kooliprogrammi. Toon siinkohal natuke imeliku võrdluse. Oma keskkooli lõpetamise ajal arutlesime klassivendadega alkoholi teemal. Selle „tarvitamise“ keelu alt vabanesime kooli lõpuga. Imestusega leidsime, et kõik täiskasvanud napsutavad, kuid koolis seda, kuidas on õige ja paras, meile ei õpetatud ja sellega peame hakkama saama iseõppimise ja katse-eksituse meetodil. Nõukogude riigis oli nii ka religiooniga. Seda nagu ei olnudki olemas. Praeguses Eestis on palju sellise keelu pooldajaid.

Kui tuli vabadus ja mõtlemise kammitsad kadusid, siis märgati, et kogu inimkonna ajaloo kestel on kõigil inimestel igas maailma nurgas olnud oma usk ja see on arenenud koos inimühiskonnaga. Arenes nii nagu kirja- ja arvutamisoskus, mille õpetatamist lastele peetakse loomulikuks. Kuid religiooniõpetuse vastaseid on üsna palju. Nad peavad loomulikuks, et suur sektor inimkonna vaimsest ajaloost vaikitaks maha. Peale Itaalia-reisi, kus ma nägin Vatikani jpt kirikuid ning neis olevaid kunstivarasid, hakkasin religiooniõpetuse vastaseid pidama kitsa maailmapildiga inimesteks.

Kaudselt mõjus Itaalia mulle juba ammu. Nõukogude kool esitas keskaja ristiusust ainult negatiivset. Ristiusu kirik olevat olnud kõige kurja juur. Kuid siis lugesin kahe eesti kirjanike, J. Vares-Barbaruse ja J. Semperi reisimuljeid. Nad kirjeldasid keskaja Itaalia väikeriikide ilmalike võimude veretöid, millest nad olid saanud ülevaate Itaalia muuseumides. Peale seda oskasin tähele panna ja võrrelda keskaegsete valitsuste ja kirikuvõimude tegevust. Valitsejatel on vägivallateod olnud igapäevased, ristiusu juhtidel erandlikud.

Peapiiskop Andres Põder kirjutas vastuses ristiusu ründajatele, et kui usuvoolude hulka lugeda ka ateism ja arvestada, kui palju selle nimel on tapetud, võiks sellega (religioonide kurjusega) nõustudagi. Ta osutab stalinistlikule NSV Liidule, puna-Hiinale, Kambodzhale, Põhja-Koreale — see ületab inimkonna religioossete kannatuste mahu mitmekordselt.

Ma võrdlen oma suvise Itaalia-reisi muljeid. Esimesel päeval vaatasin enne kristlust ehitatud Rooma Colosseumi varemeid, kus inimesed kunagi nautisid gladiaatorite taplusi ja elavate inimeste söötmist lõvidele. Järgmisel päeval vaatasin Vatikani Peetri kiriku ja Rooma kirikute kunstivarasid. See võrdlus näitab kristliku moraali, eetika ja kultuuri positiivsust. Katoliiklik maailm vaatab Vatikani Peetri kiriku poole hardusega, meie vaatame austusega. Sest see on üks väga suur osa inimkonna arengu teest. Kui Eesti koolides oleks religiooniõpetus, mõistaksid seda ka Eesti kooliõpetajad (miks nii ütlen, sellest järgnevas). Kristluse vastastel Eestis näib mõte minevat krampi, kui räägitakse religioonist.

Kirjanikud on moonutanud suure osa ajaloost. Et teos oleks müüdav, kirjutatakse erakordsest ja sellega liialdatakse. Eestis on niimoodi loodud müüt 700-aastasest orjaajast. Rahvast olevat rõhunud ristiusu toojad ja ordurüütlid ning see olevat tume aeg eesti rahva ajaloos. Aga niisugune riigikord oli ju igas Euroopa nurgas. On olnud isegi 30-aastane sõda. Sellest 700-aastasest orjaajast rääkijad peaksid ka mõtlema, et kui ei oleks tulnud ristirüütlid, siis oleks praegune Eestimaa olnud Novgorodi-Vene kultuuriruumis ja Pihkva piirilt Eestisse jõudes oleks väljavaade vaguni aknast jäänud samaks.

Kirjanikud on pidanud oma kohuseks kirjutada negatiivset mõisnikest ja pastoritest. Vastupidist lugesin ühe Eestimaa mõisniku shveitslannast abikaasa memuaaridest. Mõisnik sai aru et tema rikkus seisneb tema talupoegade heas käekäigus ja ta hoolitses nende perekondade olukorra eest. Seda vastavalt oma aja võimalustele ja tavadele. Omal ajal tegid nad seda isegi paremini kui praeguse Eesti valitsevad erakonnad.

Järgneb)

Märkmed: