Eesti on tõepoolest tõusnud Euroopa Liidu idapoole kalleimaks maaks, kõige odavam on Poola. Seda kinnitas nii isiklik kogemus reisil läbi Kesk-Euroopa riikide, sellele leiab kinnitust ka Eurostati värskeimatest andmetest.

Teekond läbi Kesk-Euroopa (Poola, Slovakkia, Ungari, Tšehhi, Austria – suuresti siis riigid, kes meiega samal ajal Euroopa Liitu astusid) kinnitab selge mulje erinevate maade odavusest ja kallidusest. Neli tuhat kilomeetrit, kiirteed ja maanteed, kümned erinevad poed, supermarketid, tanklad ja söögikohad ning selline on pingerida: kõige odavam on Poola, väga selgelt Eestist odavam, siis tuleb Ungari, samuti Eestist odavam, seejärel Slovakkia ning Tšehhi, mõlemad enam-vähem Eesti hinnatasemel ning lõpuks Austria, ainus riik, mille puhul saab öelda, et see on kindlasti Eestist kallim. Hiljem kodus arvuti taga Eurostatist samade maade kohta hinnataseindekseid võrreldes selgub, et subjektiivsed muljed olid üllatavalt täpsed. Täpselt sama järjestuse – Poola, Ungari, Slovakkia, Tšehhi, Eesti ja Austria – annavad ka Euroopa statistikaametnikud.

Ometi, kui natuke rohkem asjasse süveneda, tuleb tunnistada, et riikide hinna- ja elatustasemete võrdlemine on päris keeruline, eriti kui püüda tajuda, mis siis ikkagi on heaolu ja elatustase konkreetsete inimeste puhul. Midagi pole teha: harjumused, traditsioonid, rahvuslikud eripärad, kõik need tulevad mängu. Muidugi, kui tahta, võib noppida näiteid igas suunas? Miks näiteks maksab bussipilet Brnost Prahasse 8 eurot ja 10 senti (rongipilet sama hinnaga), aga Pärnust Tallinnasse 8 eurot ja 40 senti, kuigi esimesel juhul on vahemaa 250 kilomeetrit, aga teisel 128 kilomeetrit? Või miks maksab 200-grammine purk lahustuvat kohvi Viini oopermaja kõrval 6,99 eurot, aga Selveris 8,99? Ja miks maksab Tallinna Radissonis tuba 99 eurot, aga samasugune tuba kahe miljoni elanikuga turistidest kubisevas Budapesti Radissonis 66 eurot? Viimase puhul tasub muuseas meelde tuletada, et Eestis on majutusasutuste käibemaks poole madalam kui Ungaris, mis üheltpoolt tõestab Tallinna kallidust, aga teisalt ka seda, et madalam käibemaksumäär ei tähenda ilmtingimata madalamat lõpphinda.

Samas võib leida ka teistsuguseid numbreid. Kohv ja isegi õlu võib Viinis olla odavam kui Tallinnas, aga leib ja sai on kaks-kolm korda kallim. Piimahinnad algavad Viinis 95 sendist liitri kohta, eile Tallinna kesklinna Rimis oli odavaim piim aga 54 senti liiter. Kanafilee on Austria pealinnas poole kallim kui Tallinnas, täidetud kana aga praktiliselt sama hinnaga kui siin – miks sellised käärid, ei oskagi öelda. Bensiinihinnad on Eestis aga lausa ühed madalamad terves Euroopas, alles Kosovos ja Bosnias leiad odavama, aga võrreldes Poola, Ungari, Slovakkia, Tšehhi, Läti või Leeduga on meil kütus soodsam. Kus Eesti kindlalt kaotab, on elektroonika, riided ning jalatsid – need on meil kallimad kui Kesk-Euroopas, aga ka kallimad, kui paljudes meist oluliselt rikkamates Lääne-Euroopa riikides.

Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja räägib, et siin võib spekuleerida selle üle, kuidas meie turu väiksus mõjutab riiete ja elektroonika hindu. Kas väiksem turg tähendab väiksemat konkurentsi? Või nagu arvab Oja, on pigem küsimus selles, et meie poed ostavad väiksemaid partiisid ja tõenäoliselt seega ka kõrgemate sisseostuhindadega. Sama asja ütleb ka statistikaameti hinna- ja palgastatistika osakonna juhataja Viktoria Trasanov, et riided ja jalatsid on meil kallimadki kui läänes. «Luksemburgiski võid saada vahel soodsamalt kui Eestis,» muigab Trasanov «Teenused on meil aga odavamad, sest palgadki on madalamad. Soomes ei tahaks üldse juuksuri juures käia.» Teenused tähendavadki juuksurit, autoparandust, kingseppa, mobiilsidet.

Eestlased Eestis

TRENDING