Uskuge või mitte, aga transpordiolud on sedavõrd paranenud, et mina käisin hiljuti autoga Hiiumaal ära, ei olnud seal parve ega silda kusagil näha. Ei taha uskuda, mis? Ega sellist trikki poleks saanud muidu läbi viia ka, aga saladus seisab selles, et tükike ilusat Hiiumaad on Kanadasse toodud ja paigutatud põhja poole Scugogi järve. Seal ta seisab, õitseb ja haljendab. Merd silmapiiril pole, kuid hiiu vaim valitseb igal ruutmeetril, mille eest hoolitseb külalislahke pererahvas — Naani ja Rein Holsmer.

Jah, need olid järjekordsed hiidlaste suvepäevad, mis laupäeval, 29. juulil aset leidsid paigas, kus neid ennegi olevat peetud, aga muidugi minusuguse mandrihulguse abita. Vastu võeti mind ilusasti ega pandud mu päritolu pahaks. Öeldi, et kui sa kord siiapoole väravat oled saanud, siis oled hiidlane. Kui jälle välja pääsed, siis ole kes tahad, meie rahval pole sellega pistmist.

Alguses paistis, et palju neid hiidlasi ei ole ega tulegi, kuid keskpäeva ajaks, kui pidulik algus pidi olema, sai õu äkki rahvast täis, kõik vahvad vandiraiujad ja mõni odratolgus ka hulgas. Seadsid endid lipumasti ette ritta ja kuulasid vaikselt ja viisakalt, mis ette astunud ülemhiidlasel Tamara Norheim-Lehelal öelda (Hiiumaal on kõva matriarhaalne kord). Ega sel muud suurt öelda olnudki kui kõigile soe tere tulemast ja pererahvale priske tänu. Siis astus peremees Rein lipuvarda juurde ja Tamara komando peale lauldi seda traditsioonilist laulu, kus kolm koduvärvi Eesti kodasid kaunistavad. Lipp tõusis aegamööda vardasse ja jäi sinna lehvima nagu Pika Hiiu Hermanni otsa.

Teine matriarh Naani andis asjalikud juhised, millise ukse kaudu toiduvaagnate ligi pääseb ja millisest välja, et saadud noosi vabas õhus nautida. Kuid ilma söögipalveta ei lubatud sabassegi seista. See polnud ka probleem — oli üldiselt teada, et nii ilusat palvet ei loe keegi kui Silvi Engmann. Ja õigus neil oli. Silvi palvesõnad olid sihitud otse südameisse ja kui juba toidujärjekorras seisime, siis naeris ta isegi, et on aastate vältel sel alal juba elukutselise staatuse kätte võidelnud.

Toidulaud oli rikkalik, nagu võis arvata. Keegi ei teinud sellest numbrit, et tuhlist tuli süüa ilma silguta, sest silku asendasid majaperenaise hapendatud kurgid. Kurgivaagen oli ägedaima rünnaku objektiks. Täidetud taldrikutega mindi hiide. Iidsed õunapuud kõlbavad hiiepuudeks küll, kui nende alla pingid-lauad ilusasti üles seatud, mille ääres head toitu ja veel paremat seltskonda nautida. Paar vaati seisis ka sõstrapõõsaste varjus, kus ühest sai janu kustutada ja teisest tuju tõsta. Mõlemad olid populaarsed.

Aga ülemhiidlane Tamara, nagu üldiselt teada, on sedasorti inimene, kes ise ilma lauluta elada ei oska ja on agar ka teisi ässitama. Juba oli tal mikrofon näpus ja laulujoru suus. Üks importhiidlane oli oma lõõtsata härmooniku kaasa toonud ja rõdule kummuli keeranud, see tegi oma lirinaid sinna juurde. Ei saanud ülejäänud seltskond ka vaikseks jääda. Kuidas sa vaikid, kui Kungla rahvas istub maas ja sööb ning kuldsed ajad on kätte jõudnud.

Kes teab, kui vägevaks see pidu oleks läinud, kui pärisperemees ülevalt ärklitoast poleks äkki kärgatanud. Pikne põrutas nii ootamatult, et äkki oli õu tühi ja kõik varjualused hiidlasi täis. Ja siis keerati ülevalt kraanid ka lahti. Kosutav vihm oli tihe ja äge, kuid nurinat polnud kuulda. Just sedasama vihma oli nii kaua oodatud ja kellelgi polnud jultumust öelda, et pidi ta just nüüd... Pidu sai ju ikkagi ära peetud. Kui vihm mõneks minutiks järele andis, oli kõigil kiire oma sõidukite juurde, et oma hobujõude bensiinipiitsaga kiiremale traavile ergutada.

Lahkusin minagi ja võtsin kolm uut tarkust endaga kaasa, mida varem ei teadnud. Esiteks — laul kõlab vabas õhus kõige paremini vanade õunapuude all täpselt viis minutit enne piksekärgatust. Teiseks — kes hapukurgi-hooaja üle nördimust tunneb, see pole Naani hapendatud kurki maitsnud. Kolmandaks — läbimärg hiidlane näeb välja täpselt nagu läbimärg inimene. Mingit vahet ei ole.

Eestlased Kanadas

TRENDING