...marjakorjaja, sest sellega on hea marju korjata, marju korjata, ahoi! Juba noorelt olin ma, kange marjakorjaja... Eelkõige on marjakorjaja siiski inimene ning seega marjakorjaja vajab pihku marjakorjajat! Taolisi marjakorjamiskühvleid (-rehasid) on tegelikult valmistatud iidamast-aadamast. Vanad mudelid olid puidust keha ja käepidemega ning metallist piidega. Nüüd on olemas kerged ent vastupidavad plastist variandid, paljud ka kokkupandavad, et seljakotti kergesti pista, mõnel varred taga, et püsti seistes, selga säästes marju kopa sisse "rehitseda". Fotol on lapsi tööle innustav variant konn-korjaja. On olemas ka rebane, kes muudkui ahmib – hektel ilmselt pohli. Foto: Riina Kindlam
Antud marjamaias konn on soome toode, firma Marjukka marjanpoimuri, inglise keeles berry picking rake või berry picker. Sarnastest suuremaid, kahe käepidemega, millel taga suur metallist küna (marjahoidla), on nt ammu kasutusel olnud Maine'i osariigis metsmustika saagi korjamisel. Tehnikaid on mitmeid, olenevalt tööriistadest: kas rehitsed ettepoole, nii et marjad langevad piide taha hoidlasse või sealolevasse kotti; mõni tegutseb nõnda, et ühes käes ämber, teises pika varrega marjareha. You Tube’is näeb videosid kõigest, ka sellest, kuidas Taist pärit hooajatöölised, keda on igal aastal tuhandeid, nt Soomes Lapimaal (Sápmi) ehk saamide asualadel marju korjavad.
Eestis kutsutakse marjakorjajat ka marjakombainiks ehk siis miniatuurne kombain, kõige enam tuntud kui põllul viljakoristav hiiglane, mis teeb (kombineerib) mitu tööd korraga, ilmselt nimest combine harvester. Kasutan juhust siinjuures lisada, et see mitte just kõige ilusam sõna on kasutusel ka tänapäeva köökides: köögikombain on food processor.
Postimehe Tarbija rubriigis on kirjutatud, et “Nõukogude ajal oli kombainidega marjade korjamine keelatud ja paljud arvavad, et see on nii tänaseni.” Vaba maa vabas metsas tuleb täna olla vaid ettevaatlik, et metsmarjapõõsaid (nende saagikust) mitte kahjustada; tuleb õrnalt tegutseda ja mitte taimi “kammides” juuripidi üles kiskuda. Nõukogude ajal ei tohtinud ka nt jõhvikale minna enne 3. septembrit. Seadus nägi ette, et just siis saavad jõhvikad küpseks! Kusjuures õrnema jõhvikataime mari on just see, mida marjakühvliga ei tohi korjata, “sest see lõhub varred ja kahjustab jõhvikat pöördumatult,“ on kirjutanud taimeteadlane Taimi Paal. Marjakühvel sobib aga imehästi metsmustikate ja pohlade korjamiseks.
Meist põhjapool korjatakse marjakorjajaga usinasti ka väikeseid, läikivaid musti kukemarju (crowberry, Lääne-Alaskas ja Labradoris ka blackberry, Empetrum nigrum). „Kukemari on meil küll üpris tavaline, kuid marjataimena teda meil kuigivõrd ei kasutata – nende viljad tunduvad üpris maitsetud ja suurte seemnetega ning teiseks asume kukemarja jaoks liiga lõunas ja meie taimedel kehvadel aastatel marju üldse ei tekigi. Külmemate alade (Soome, Rootsi, Norra) kukemarjad on maitsvamad ja mahlasemad ning neist valmistatakse seal samasuguseid toite nagu meie mustikastest ja pohladest. Kukemarju võib säilitada samamoodi vee sees nagu jõhvikaidki.“ (bio.edu.ee/taimed)
Riina Kindlam, Tallinn
FOTO 2
Neid marju jäädvustati mäenõlval Lofoteni saarestikus Põhja-Norras, aga nende sama välimusega lähisugulased kasvavad ka Eestis. Ülal on KUKEMARI (crowberry), eesti keeles ka kikkamari, kukesilmad, varesmarjad, linnusilmad, mille lehed meenutavad okkaid, nagu oleks ülimadal kadakas. Tundraaladel võib sageli näha terveid kukemarjavälju ning karud söövad neid meeletutes kogustes. Kukemarja all on LEESIKAS (bearberry, antud juhul arctic bearberry), ka eesti keeles karumari, jahumari (karu on üks väheseid loomi, kes sööb leesika jahuse maitsega marju) ning ka seapohl ja tuhkpohl. Fotol, mis võetud augusti keskel, on selle soonelised nahkjad lehed alles rohelised ja marjad punased, nüüdseks on lehed muutunud erepunasteks ja marjad mustadeks. Tänu nendele on põhjamaade mäeküljed imeliselt kirjud. Foto: Riina Kindlam
Oh, kingi mulle... Eesti Elu
Eestlased Eestis | 29 Sep 2017 | EL (Estonian Life)Eesti Elu
Eestlased Eestis
TRENDING