Toronto Eesti Maja Kunstikomitee on mitmekülgne: hoones eksponeeritav (uuenev ja vahelduv) kunst on nende paigaldatud, näitused keldrikorruse koridoris nende kureeritud, kindlasti on nende tegevuses tahke, mida kõrvalseisja ei teagi. Seda, et nad regulaarselt oma tööde näitusi korraldavad, teame kõik. Näituse saime nüüdki (15. ja 16. novembril k.a.).

Näituse tiitliks vast MAALID JA FOTOD. Kunagi oli meie klassik kalendritegijana kimbus, on seda arvustajagi – kellest-millest alustada: kas kõige meeldivamast pildist; kas kõige armsamast kunstnikust; kas kõige „soolasemast“ hinnast või mõnest teisest tahust?

Iga probleem leiab lahenduse, ka siin: tähestiku järjekord! Nii on hundid terved ja lambad söönud.

Niisiis – FOTOD

Huvitavaid ja omanäolisi pilte on neljalt autorilt.

Ingrid Heinmaa PAEKIVID PEALE VIHMA on vast leid, mida tehakse kord-paar elus. Ära on tabatud Looja looming. Saame sõnumi: tee sa – inimene – mida teed. Looja teeb paremini. See pole ülekiitmine: kunstnik kaameraga on tabanud lummava hetke.

Nick Jones ELUJOONED on sama masti, aga vast noore inimese väiksem elukogemus pole lubanud saavutada eelnimetatuga sama taset. Ometi on tore, et meil selline noormees olemas, sealt on midagi loota.

Vaike Külvet on rännuteedelt ikka toonud huvitavaid tabamusi, petta ei saa me seegi kord. Muidugi, TUULEVESKI HIIUMAALT on omas klassis klassika.

Keerukam on hinnata Kaarin Lupp’i pingutusi. Fotod on tehniliselt ja kompositsiooniliselt laitmatud, lausa võluv on ELANA. Süvenedes leiad end kunsti ja illustratsiooni, kunsti ja reklaami vaheliselt õhkõrnalt pinnalt. Isegi ELANA puhul – mõtle ta veidi suuremaks ja saad ajakirja kaanefoto. Ehk on see mure asjatu, ehk on fotograafi eesmärgikski hajutada reklaami ja kunsti vaheline piir? Ei tea. Kunsti tehes tasuks sellele mõtelda.

Kunstil on inimkeskonnas mitmeid ülesandeid. Targad mehed ja filosoofid on selle üle palju arutlenud. Isemõtleja leiaks sellest maastikust sellisegi mõtte: avastada ja selgitada Looja ja looja, Looja loodud ilma ja inimeste maailma vahelisi seoseid. Kunstnik peaks suutma avastada ja avada ümbritsevas peituvaid esteetilisi aardeid. Need leitud, tuua need kunsti ja elu armastavate inimesteni, näidata asjade ja nähtuste sügavamat tausta, seda –vajadusel – ka utreeritult.

Sedamööda liikudes jõuame peatusesse – MAAL

Ka näiliselt lihtsate objektide lahtiseletamine saab olla suurte esteetiliste leidude mängumaaks. Kõige kaunimastki objektist valib kunstnik ühe motiivi, armsa talle ja huvipakkuva vaatajale.
Vaadake Linda Landre akvarelle ja annate mulle õiguse.

Merike Martini pastellmaalid on maailm omaette: loodusest maalitud motiivid mõtteliste abstraktsioonidega, abstraktsete kujutelmadega kõrvuti. Just viimastes, näiliselt alateadvuse poolt juhitud teostustes, leiame suurt ja ülevat ja kaunist. Arvan, et tema kolm abstraktsiooni olid näituse naelaks.

Olja Müller on alati stabiilne ja omanäoline. Veidi, aga heas mõttes, üllatas tema SCORELINE CEDARS. Kindlasti teos, mis mõtlevale inimesele meeldib.

Ja samas kõrval Johannes Tanneri suurepärane ABSTRAKTSIOON. Jälle tükk omanäolist mõtlejat. Tanner ei korda oma minimalismis kunagi iseennast. Ta oskab kunstihuvilisega omas keeles kõnelda ja leiab publikus alati selle keele mõistjaid.

Monika Uesson-Talpak on mitmetahuline ja viljakas maalija. Igal juhul professionaalne, väga teadlik asjadest, mida ta teeb. A SPIRITUAL JOURNEY on silmatorkavalt pidulik. Võluvad on pastellis portreevisandid, neis on modelli ja autori iseloomu, on värvisära.

Need siis näitusemuljed: polnud siin originaalset eputamist, oli tüse tükk mõistetavat kunsti. Kindlasti oli tänumeelt kõigis, kes näitust külastasid.


P.S. Pealkirjas nimetatud LILLEAED oli mõeldud näitusel prevaleerivate eesti naisloojate kiituseks.

Märkmed: