Vargile võiks ju ka öelda, õunavargile, ubinate manu, va varganägu, aga õunaraksus KÄIMINE nagu ehal ja kosjas käimine on üks kindel iidne tegevus.
,,Raksus käijad, ärge murdke puude oksi,“ oli kunagine uudise pealkiri. ,,Septembrikuine õunaraks – see on adrenaliinilaks! Üks väike kuritegu võiks ju ikka hinge peal olla,“ kirjutas 2019. a. sügisel oma blogis kirjanik Marek Kahro.
Sõna saba tuleb ette ka muudes oludes: Järsku, hooga, ühe RAKSUGA võttis poiss õunakoti selga. ,,Igal juhul, iga kell läheksin temaga õunaaeda, kas sina samuti?“ ,,Iga RAKS!“ Eile, sel ajal, kui me õunaraksus olime tuli hea mitu RAKSU vihma.
Mul pole jaksu minna õunaraksu, lähme homme, pärast teeme õunapomme.
Neiu juuresoleval tuhmil ja tumedal fotol tunnistas hiljem, et käis küll õunal. (Nagu käiakse marjul, seenel ja pähklil.) Sest seesamune ,,-raks“ oleks salaja... Nooo, ega pererahvast maakodus sel hetkel polnud küll, aga nad on sugulased. Ja pealegi üks teine sugulane oli see, kes ärgitas, et ,,Minge! Laatsil on nii palju erinevaid häid sorte. Ega nad neid kõiki süüa suuda.“ Looda sa! Äkki käivad uue moega kaasas ja viivad linna, Kuressaarde mahlaks. ,,Veisspukis“ telefoniekraanil näitas, kuis ühed läksid kotitäitega linna ja tagasi tulid teistsuguste kottidega – sellistega, kus kraanid peal! Vaakumpakendid. Ei mingit käärimist. Ja nii kähku pole veel ükski mahlategu käinud. Lups ja sups ja pots ja lurts ja pakis, kui raha letis.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Eesti linnades käib tegevus, mis paratamatult õunaraksus käimist pärsib (pidurdab, segab, takistab), mille nimi on õuna lahkus. Kastidega pannakse kõnnitee äärde. Vahest puki otsa, vahest taburetile. Tartus Ropka linnaosas Võru maanteel oli üks armas inimene kinnitanud plastkasti oma aia külge nõnda, et ei pea küürutamagi. Fototõestus on siinsamas. Möödunud nädalal sattusin kastile, kus silt oli juures sordi nimega (Tartu Tähe tänaval kiri ,,Õun, Tellissaare“). Ning äsja sain teada, et jälle tolles Veisspukis, on üks grupp, millega võib liituda, nimega AIAELU, kus tarkpead ütlevad kohe pildi järgi ära, millise õunasordiga tegu, kui su pildike näitab ette, milline on ubinake väljast ja milline seestpoolt. Sest olgem ausad, paljud nooremad enam ei teagi, mis sordid nende aias kasvavad. Mõnede sortide puhul on siililegi selge. Nii nagu igaüks tunneb ära kukeseene, on päris kindel äratundmine näiteks valge klaari, lambanina ja kuldreneti puhul. Kui te aga soovite väikest ehmatust ja erutust ühes laksus (raksus!), minge kiigake sellist võrgulehekülge nagu Eesti Maaülikooli sordivaramu õunviljalised https://sordivaramu.emu.ee/kat... Ja lõpetuseks üks luuletus. Täpsemini ,,unustusse vajunud Vana-Pärnu poeedi August Sanga (1914–1969) lummav luuletus ,,Õunapuu“, mis võtab briljantsel moel kokku õunte ja õunapuude suhte inimesega“. (Marek Kahro blogipostitusest ,,Oled sa põhja- või õunaeestlane?“)
Siin seisan ma all õunapuu. On selge päev. Septembrikuu. / Suur vaikus. Puhtad, karged vormid. On olnud esimesed tormid. / Üks viimne vili ladvas tukub. Ma raputan – õun alla kukub. / Ma hambad sinna sisse löön ja aegamööda maitstes söön. / Ja kuskil kaugel mühab meri ja vaikselt nõrgub vilja veri / mu huultele ja jälle saavad / need punahellaks nagu haavad. / Ja siis ma seisan, süda peos / kui tühi kruus, kui loetud teos. / Ma nõutu näoga seisan ega tea, mida teha südamega. / Ma kraabin augu alla mulda ja ise piilun, kas ei tulda. / Jää, süda, mulla musta puuri ja puhka seal ja aja juuri. / Ja jälle seisab siin kord puu. Ja kus on puu, seal on ka muu. / On õitesadu, kattev radu ja okste vahel valvav madu / ja suudlused ja laste kilked ja nutt ja naer, aplaus ja pilked / ja õunte vaikne potsatus ja tähistaeva otsatus.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Riina Kindlam, Tallinn
