Andres Herkel
Üha enam paistab, et mingi hulluse ajel erakonnad põgenevad tsentrist aina kaugemale ja Vabaerakond on sunnitud võtma äärmuste vaoshoidja rolli. Uue aja väärtuskonfliktid sõlmuvad pagulasküsimuse ja kooseluseaduse ümber. Oleme mõlema puhul valmis tagasi tõmbama nii entusiaste kui paanikakülvajaid.

Millal lõpeb kultuurisõda?

Algusest peale on Vabaerakonna taotlus olla tasakaalustav jõud. Ütleme oma enesemääratluses, et oleme tsentrist sammuke paremal – seal, kus väärtustatakse inimest ja tema panust. Ka valimistel suurema vabaduse andmine ja muud süsteemikriitilised seisukohad lähtuvad lihtsast tõdemusest, et vabadus ja vastutus kuuluvad kokku, liigne ettehoolitsemine seevastu pärsib ühiskonna loomingulist väge.

Olen juba mõnda aega jälginud imestusega niinimetatud kultuurisõda vasakliberaalide ja padukonservatiivide vahel. Pean seda ohtlikuks silmamoonduseks ja ühiskonna vastutustundetuks lõhestamiseks. Eestis serveeriti see peamiselt kooseluseaduse räpaka menetlemise ja juriidiliselt kirjaoskamatu vormistamisega. Sellega pandi kas teadlikult või rumalusest alus sallivusründe vihasemate vastaste edule.

Vabaerakond näib olevat ainus jõud, kes on algusest peale leidnud, et samasooliste õiguste tagamine ei ole mitte kas-küsimus, vaid kuidas-küsimus. Kahetsusväärselt asus vasakliberaalne suund kohe sildistama ja välja vilistama ka kõiki neid kooseluseaduse ja selle rakenduseelnõu kriitikuid, kes ütlesid, et samasooliste probleemid tuleb lahendada teisiti ning abielu ja kooselu praktiline samastamine külvab segadust. Vaatamata tagasilöökidele oleme olnud valmis selle segaduse lahendamiseks koostööd tegema.

Üksi tsentris

Sotsid ja Reformierakond on paigutanud end selles küsimuses ühte äärmusesse ning EKRE ja Keskerakond teise. Eriti kummastav on see, et kaks suuremat erakonda – Reformierakond ja Keskerakond – on vaikselt ujunud „kultuurisõja“ äärmuslike osapoolte ehk vastavalt sotside ja EKRE paati, loobudes mõõdukama vaate kujundamisest. Mõlemad äärmused on rünnanud Vabaerakonda risti vastupidistelt positsioonidelt.

Kui Keskerakond oleks tsentripartei, siis ei sunniks ta oma saadikuid rivi korras kooseluseaduse vastu hääletama. Sunduse rakendamine moraaliküsimuses on äärmuslikult moraalitu. Kindlasti ei edendaks mõistlik tasakaalupartei praeguses olukorras koostöösuhteid Putini parteiga Ühtne Venemaa, kuid Keskerakond teeb seda.

Kui Reformierakond oleks tsentripartei, siis oleks ta enne kooseluseadusega lagedale tulemist uurinud ühiskonna meelsust ja aimanud ette ühiskonna lõhenemist. Ta ei oleks valinud silmakirjalikku teed, kus samasooliste probleeme asuti lahendama vabaabielude seadustamise sildi all. Ka pole algselt liberaalne partei enam ettevõtlussõbralik, riigihalduses kaldutakse aga tsentrismi asemel tsentralismi.

Vabaerakonnal tuleb võtta peamise tasakaalustava jõu roll, et kaitsta vabadust ja usaldust ühiskonnas ning Euroopa tegelikke väärtusi. Paarkonnaseaduse eelnõu markeerib meie jaoks keskteed võitlevate äärmuste vahel. Tasakaalustaja rolli täitmist peame vajalikuks ka teistes küsimustes, näiteks haldusreformi puhul, et inimese huvid tehnokraatlikus protsessis kaduma ei läheks ja kohalikud kogukonnad jääksid alles.

Äärmustesse kaldumine on ohtlik. Euroopa väärtustes pettunud idealiseerivad Vene võimu väärtusruumi ja ka see on ohtlik. Praegu ekspordib Putini Venemaa meie väärtusruumi peamiselt mõrvu, nii poliitilisi kui ka massimõrvu. Venemaa on ka Euroopa pagulaskriisi hoogustaja.

Vasakpoolne sallivusrünnak peab asenduma tasakaaluka sallivusrealismiga, et tulla toime kreeni kalduvate äärmuste ohjeldamisega nii ühelt kui ka teiselt poolelt.

Allikas: autori blogi

Lugu on ilmunud Õhtulehes 18.02.2016

Märkmed: