Harjutusruum ja lauljaskond oli jagatud kaheks, kuid mitte sikud-lambad printsiibil. Ühe serva hõivasid külalised (meil on juba selge!), teise kohalikud (meie tahame ka selgeks saada!), keskel madalal poodiumil tegutses külaliskoori tarmukas juht Heli Jürgenson (pange tähele ja kuulake sõna, siis on selgekssaamine käkitegu!). Kohalike lauljate hulgas tabas silm peamiselt Ööbiku ja Estonia kooride liikmeid, kuid üksikuid oli ka mujalt.
Esimesed paarkümmend minutit olid siinkirjutaja jaoks kõige huvitavamad. See oli pillide häälestamine ehk eelsoojendus mitmesuguste hääle-, hingamis- ja lõdvestusharjutuste näol. Need olid omapärased, sageli rabavad oma lihtsuses, kuid arusaadavad ja veenvad. Siis asuti tegeliku laulmise juurde. Nelja laulu noodid, mis külaliskoorile juba tuttavad, olid kõigile välja jagatud ja lauldi ühiselt, häälepartiisid eraldi läbi võtmata. Selle kaudu saadi kujukas pilt, kuidas valmistatakse ette järgmist üldlaulupidu. Teatavasti ongi Heli Jürgensonile seal usaldatud segakooride üldjuhi ülesanded. Laulude ja nende loojate kohta andis dirigent selgitavat informatsiooni. Demonstratsiooni korras esitas külaliskoor popurrii Raimond Valgre lauludest, koorijuht klaveril vastvalminud või õieti poolenisti valminud saadet pakkumas.
Harjutuse või minugipoolest õpikoja lõppedes lausuti vastamisi tervitus- ja tänusõnu. Külaliskoori juhil olid kohalikele koorijuhtidele ja korraldajaile väikesed kingid üle anda. Siis teatas Ööbiku esinaine Kati Marley, et fuajees ootab laud suupistetega ning soovijaile on baar avatud. Kohe segunesid koorid ja langesid vaheseinad, kui ja kuivõrd neid üldse oli. Sõlmiti uusi tutvusi ja uuendati vanu. Vähemalt laulurahva jaoks hajus kahe Eesti mõiste olematuks, sulas sujuvalt üheks.
Õpikoda oli oma ülesande täitnud.