07. august 2013 15:12
Õhtulehest sai Eesti suurima tiraažiga päevaleht, Postimees kaotab positsioone
Foto: Ilmar Saabas
Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg kirjeldab Ärilehele, miks on tema juhitud leht taas Eesti kõige suurema tiraažiga väljaanne ning tänu millele Postimehest mööda mindi.
Eesti Ajalehtede Liidu (EALLi) tiraažitabel annab juulis järgmise järjestuse: Õhtuleht 50 000, Postimees 49 900, Maaleht 42 700, Eesti Ekspress 29 600, Eesti Päevaleht 21 000 ja Äripäev 10 600. Võrreldes eelmise aasta juuliga on kõige enam - 3500 võrra - langenud Postimehe tiraaž.
Väino Koorberg, EALLi monitooring näitas, et juulis oli Õhtulehe tiraaž suurem kui Postimehe oma ning seetõttu tahaks teada, et tänu millele on Õhtuleht selle saavutatud. Või siis, miks teie arvates Postimees on oma tiraaži kaotanud?
Oleksin täpne selles osas, et see ei ole esimene kord. Oleme tiraaži poolest Postimehega rinnakuti olnud Õhtulehe ja Sõnumilehe ühendamisest saadik. Viimati oli meie tiraaž Postimehe omast suurem 2008. aastal. Loomulikult tahaksin ma rusikaga vastu rinda taguda ja kuulutada, et Õhtuleht on parim, kuid loomuomane tagasihoidlikkus ei luba seda teha. Tiraažinumber kujuneb keerulisel moel ja üksnes ühe numbri põhjal ei saa teha põhjalikumaid ja kaugemale ulatuvaid järeldusi ühegi väljaande headusest ega edukusest.
Kui küsiksite, millest lehe tiraaž sõltub, siis vastaksin, et see sõltub lisaks lehe headusele ka sellest, kuidas lehe tellijad suhtuvad oma väljaandesse, ja kui nad armastavad oma lehte, siis kas see armastus on ühekordne ja kiire, või pikk ja püsiv. Tiraaži mõjutab lehe hind, kättesaadavus - sest lehe müügikohtade arv väheneb, sidejaoskondi ja maapoode ning linnakioskeid jääb järjepidevalt vähemaks, aastaaeg - tellijatele orienteeritud lehed kaotavad tavaliselt suvel numbrites, sest inimesed puhkavad, müügile orienteeritud väljaannetel on ajalooliselt suveperiood olnud edukam). Eestis, tõsi küll, viimasel ajal nii selget lahknevust ei ilmne, väljaande turundustegevusest (uute lugejate võitmiseks ja väljaandele laiema leviku tagamiseks tuleb aegajalt teha kampaaniaid ning üritada uusi lugejaid-tellijaid kas soodsama hinna või muude hüvedega juurde meelitada. Kui kampaania on edukas, jäävad tellijad lehe juurde, kui mitte, siis toimub kiire tagasilangus). Kõigi nende tingimuste koosmõjus sünnib üks number, mida Eesti Ajalehtede Liit trükikodadelt saadud andmete põhjal kogub ja süstematiseerib.
Aga kui võtta seda pilti kõige laiema prismaga ja ajakirjaniku mätta otsast, siis olen kindel, et ajakirjandus, mis pakub lugusid, on tuleviku suhtes vähem murelik.
Vaadates neid numbreid näib, et Õhtulehel ei ole veel tükk aega plaanis paberlehte internetti kolida, mida sellest maailmas toimuvast meediasuundumusest üldse arvate? Milline võiks see kriitiline piir tiraažinumbrit arvestades Õhtulehe jaoks olla? Kuigi, head kollast sisu tootvad väljaanded on ilmselt ühed viimased, kes peaksid sellele mõtlema?
Oleme pidanud muutuma kõik need aastad, mis oleme ilmunud. Lehetellijale müüb ajaleht stabiilsust ja usaldust. Kui usalduslik side on saavutatud, siis kestab lehe ja lugeja koostöö kaua. Neile, kes lehe kioskist ostavad, tuleb seda usaldust ja usku iga päev uuesti üle kinnitada. Sellest ka erinev lähenemine ajalehtede toonile. Aastal 2000, mil meie lugejatest 40% olid tellijad ja 60 % ostjad, pidime teinekord kõvemini karjuma, et meid iga päev kuulataks. Nüüd, mil tellijate osakaal küünib kolmveerandini, peab ka leht võtma pisut teise tooni ja keskenduma teistsugustele teemadele. Üllatavalt tihti oleme me tunduvalt vähem kollased kui meilt oodatakse ja kardetakse.
Jälgime internetimaailmas toimuvat suure huviga, kuid ei saa paratamatult olla nende muutuste luurerühmas. Usun siiamaani, et paberlehel on veel pikk elu ees. Kuigi paberit ja internetti ei saa nii üheselt vastandada, pigem vastanduvad ajatundlikud uudisžanrid ja nn lugudepõhine ajakirjandus. Tabloid on paratamatult põhinenud lugudel, sestap on meie konservatiivsus siin loomulik.
