Pühapäeva, 5. detsembri pärastlõunal leidis Eesti Maja suures saalis aset Toronto Eesti Meeskoori jõulukontsert, kus juhtus midagi ennekuulmatut: minult varastati sulepea. Ja just see sulepea, millega ma kirjutan kõik oma kriitilised arvustused. Kuna istusin just vahekäigu ääres, siis on ilmne, et kuriteo panid toime möödamarssivad lauluvennad. Liiatigi kui ma pärast vaheaega avastasin, et on sooritatud veel nurjatum roim — mul läks kaduma ka kriitiline meel ja ma ei osanud sellest puudustki tunda, kuna see oli asendatud lauluvennaliku jõulutunnetusega.
Nõnda relvituks jäetuna tuleb mul kontserdist kirjutada, sest lugejaskond nõuab rangelt oma osa. Ülaltoodu on loomulikult lorijutt, kuid tugeva tõe maiguga. Toronto Eesti Meeskoor on soliidne muusikaline organisatsioon, mille esinemine avalikkuses nõuab asjalikku kriitikat, kuid on olukordi, kus tuleb teha erand. Läheneda möödunud kontserdile rangelt kunstilise mõõdupuuga oleks umbes sama kui kritiseerida jõuluvana koti sisu. Advendimeeleolu oli loodud niivõrd ehedalt, et varjutas muusikalise külje, millega pole tahetud öelda, et viimase kvaliteet olnuks nõrk. Nii et kui kuulete kuskilt, et esimene tenor oli pisut kahvatu ja kohati ebaühtlane; või et see häälekvaliteet, mida meeskoori argoos muda-bassiks kutsutakse, sootuks puudus, siis mina seda ütelnud ei ole. Kuid et baritonid nauditavalt ilutsesid, selle väite võtan kõhklematult omaks.
Kontserdi esimeses osas kuulsime koori raudvarast kergesisulisemaid palu, nagu Ricciuse „Rõõmsad laulumehed“, Pätsi „Ringilaul“, Toi seatud rahvalik laul „Uhti, uhti“, Tubina „Õhtulaul“, Rombergi „Stouthearted Men“ (inglise keeles) ja Weberi „Jahimeeste koor“ (Der Freischütz). Uudseimana ja värskeimana neist mõjus Tubina pala. Toi seatud laul oli kooril juba nii mugavalt käes, et dirigent Charles Kipper võis seda juhatada klaveripingilt. Rombergi palas kutsuti klaverisaatjaks üks koori nooremaid liikmeid Riho Maimets, kes täitis oma rolli märgatava vilumuse ja enesekindlusega. Lõpunumbris läks asi juba päris lustakaks, kui mitu lauluvenda, dirigent Kipper kaasa arvatud, ülendati orkestrantideks, kes panid oma pasunad üürgama ja ülejäänud nõidkütid demonstreerisid oma võimet vajaduse korral ka juhatamata laulda.
Kava esimese osa lõpp pakkus haruldaselt meeldiva üllatuse. Solistina astus publiku ette noor viiuldaja Markus Medri, kes esitas Bachi „Sarabanda d-moll partitast nr. 2“ ja Lusine Saribekyani klaverisaatel esimese osa Lalo „Hispaania sümfooniast“. Solist paelus oma laitmatu tehnika, laulva tooni ja ennekõike eheda muusikatunnetusega. Pole kahtlust, et tegemist on sügavalt kultuurse muusikuga (mu kriitiline meel ilmutas end korraks), kellelt on veel palju oodata. Publiku hämmastuspinge aina kasvas ning leevendus alles vabastavas ovatsioonitormis.
Uus üllatus ootas publikut teise osa alguses. Tegu oli teise ja verinoore solistiga, kelleks oli Miikael Tenno trompetil. Charles Kipperi klaverisaatel esitas noormees Goltermani „Aaria“ märgatava enesekindlusega, tõestades, et ka sellele instrumendile ei pruugi bel canto olla võõras mõiste, kui meistri kätte satub. Järjekordne võimas aplaus tõestas, et sattus.
Koori poolt oli teine osa pühendatud täielikult jõulumeeleolule. Kuulsime Bernardi „Tuisutaadi muinasmaad“ (Winter Wonderland), kus tuli õige atmosfääri saamiseks publiku hulgast kuljusesolist otsida. Järgnesid Raidi „Jõulusoov“, Lundgreni seatud saksa jõuluviis „Nüüd jõuluöösel vaimus“, Toi igihaljas „Valgeid lumehelbeid“ ja Mägi „Jõuluõhtul“, mis oma uudse ilmega oli teise osa lummavaim helitöö. Nende laulukeste vahele oli maitsekalt pikitud jõuluilmelisi ühislaule, mis andsid publikule võimaluse kontserdis aktiivselt osaleda. Kodukirikust armsaks saanud viiside kõrval lauldi ära ka eestikeelne „White Christmas“ ja ei puudunud ka laste lemmik punase ninaga Ruudi, kus kuljused taas rakendust leidsid. Väärikaks ja mõjuvaks lõpunumbriks oli valitud Francki „Panis angelicus“, mis esitati uhke ansamblina. Miikael Tenno oli jällegi solistiks, seekord hõbehäälse sopranina, Markus Medri viiuldas ja Riho Maimets oli klaveripingil. Loomulikult oli rakendatud ka koor. Ühiselt vallutati meie kontserdipublik täielikult ning jäägitult.
Mu sulepea jäigi kadunuks, kuid seaduslikku käiku ma asjale ei anna. Mitte ainult sellepärast, et kurjategijatel on mulle teise tenori rühmast üksi tervelt kolm juristi vastu panna. Ei, ma lihtsalt tunnen kaotusest puhast rõõmu. Mõnikord lihtsalt tuleb andestada. Tänan hubase õhtupooliku ja siiralt veenva jõulumeeleolu eest, lauluvennad! Rõõmsaid pühi teile kõigile!
Õhtupoolik tuisutaadi muinasmaal (1)
Eestlased Kanadas | 10 Dec 2004 | Eerik PurjeEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
hahaha paras ma võtsingi hahahahahahahahahahhahahaahahhahahahahahahahahahahhaha
Eestlased Kanadas
TRENDING
