1949.a. Vikerlase teises juuninumbris leitakse, et III maailmasõda „on juba tõusmas kõuepilvena silmapiirile, mistõttu pagulase süda on on täidetud niihästi ootuse kui hirmuga“. USA ajakirjanik Georg Elliott oli 1949. aastal veendunud, et Moskva poolt vallapäästetav uus maailmasõda on paratamatu ja on vaid aja küsimus, millal see algab. Järgnevalt analüüsitakse N. Liidu armee jõudu ja tuuakse arvulisi võrdlusandmeid USA ja Suurbritannia omadega.
Artiklis „Tõotatud maa – Ameerika“ jutustavad Saksa DP-laagrist Ühendriikidesse jõudnud eestlased oma seiklustest ja esimestest kogemustest ühes rikkas perekonnas majateenijatena. Ehkki elu oli seal üsna talutav, tegid abikaasad iseseisva elu rajamiseks tulevikuplaane.
Vikerlase teises juulinumbris ilmunud sensatsioonilises artiklis küsitakse: „Kuidas on Stalini tervis?“ ja antakse teada, et nõukogude diktaator kardab surma. Tõdetakse, et karm diktaator on arstidele kuulekas patsient, täites hoolega kõiki tohtrite nõuandeid ja ettekirjutusi, et aga elada võimalikult kaua. Stalin olla juba 1937. a. saatnud prof. Aleksander Bogomoletsi Abhaasiasse uurima, miks inimesed elavad seal kauem kui mujal maailmas. Tulemuseks olevat olnud erilise inimese ja looma luuüdi eliksiiri väljatöötamine salajases laboris, mis pidi pikendama inimeste eluiga ja koguni noorendama neid 30 aasta võrra.
1949. a. jõudis Gotlandi randa Eestist 20. juulil 1946 pudelipostiga teele saadetud kiri, milles öeldakse: „Eesti pojad ja tütred välismaal, kodumaa tervitab teid! Ärge tulge tagasi! Ärge uskuge bolshevike propagandat! Meie oleme hädas, aidake meid! Eesti peab elama! Elagu kalevite kange rahvas!“
Septembris 1949 möödus 5 aastat eestlaste põgenemisest kodumaalt. Vikerlase I septembrinumbris on emotsionaalne artikkel „Põgenemine Saaremaalt“, millest värskete mälestuste ja ikka veel väga valusate haavade mõjul maalitakse sellest traagilisest sündmusest elav pilt.
Kol. Villem Saarsen meenutab rubriigis „Kuidas see sündis“ viimast ennesõjaaegset vabaduspäeva, kus tavapärast rõõmu ja rahu häiris juba läheneva sõja hingus. Sellele viitas ka president Päts oma kõnes, öeldes: „Ajad Euroopas on hämarad. Meie kallis Eesti on saanud seni elada rahus. Meie tahame rahu ja palvetame selle eest.“ President kutsus südames säilitama isamaa-armastust. Kui väljak oli tühjenenud, seisid Harjuvärava mäe nõlvakul isa ja poeg, nad ei kõnelnud midagi, kuid nende südamesse oli asunud kartus homse päeva ja rahva saatuse pärast. Mis nendest sai, milliseks kujunes nende saatus? „Ajaloo suures raamatus pöördus eestlastele masendavate kannatuste lehekülg,“ kirjutab kol. Saarsen.
Esimeses oktoobrinumbris pööratakse tähelepanu süngele juubelile – oli möödunud 10 aastat sellest, kui N. Liit asus surve ja vägivallaga Eesti iseseisvust lämmatama. Ka siis tekitas vaidlusi Eesti Vabariigi vägivallatu alistumine. N. Kaasik kirjutab: „Meil on tagantjärele mitmeti arvustatud seda otsust ja väidetud, et sellega loobusime vabatahtlikult oma iseseisvusest. Niisugune seisukoht on muidugi liialdatud, aga temas on kahtlemata ka palju tõtt. Liialdatud on ta sellepärast, et sõjariistus vastupanuga poleks meie päästnud oma iseseisvust ja praegu, 10 aastat hiljem, oleks meie ikkagi olnud Nõukogude okupatsiooni all. Sama liialdatud on ka vaade, nagu oleks eesti rahvas sellega loobunud oma iseseisvusest ja omariiklusest /…/ Eesti rahva iseseisvuse mõte ja tahe pole kustunud, vaid püsib edasi läbi aegade ja läbi kõikide nende kannatuste, mis meie rahval tuleb läbi elada võõra võimu all.“ See on ju lausa prohvetlik sõnum!
Samast teemast on ajendatud ka Julius Laasi kirjutis „Siis, kui Eestilt võeti Paldiski“, milles ta maalib groteskse pildi Vene ohvitseride esmakordsest saabumisest Paldiskisse. Ei osanud nad pidulikult kaetud lauas isegi kahvlit kasutada, vaid ajasid läbi sõrmede ja lusikaga. Järgnes vene baaside rajamine linnas ja selle ümbruses. Hr. Laasile oli eriti mällu sööbinud 16. november 1939, kui Paldiski kohale ilmus 18 vene hüdroplaani, mis lahte maandusid ja sinna oma ankrud kinnitasid. Rahuldustundega nendib autor, et juba järgmisel hommikul olid need 16 sõidukit Laoküla kivisel rannikul purunenud tormituules ja vaid kaks pääsenud Kurkse küla liivarannikule. Peatselt saabusid kohale kõrged ülemused, 16 Stalini ulja kotka lend lõppes mahalaskmisega Klooga järve taga. Baaside lepingu järgi oli venelastel õigus Paldiskisse tuua 25.000 meest, keda hiljem kasutati Tallinna –„kägistamisel“. Kohalikud elanikud ja ametnikud olid aga sunnitud linnast lahkuma. (Järgneb)