Koltunud lehekülgedelt leidsin palju huvitavat ja uudset lugemismaterjali, mida lausa neelasin hilistel õhtutundidel ning mida tahaks valikuliselt tänaselegi lugejale tutvustada.
Esimene Vikerlane ilmus aprillis 1949. Esiküljel on foto Pikast Hermannist, mille tornis lehvib süngete pilvede taustal sinimustvalge. Pildiallkirjas ohatakse: „Millal see heisatakse jälle oma kohale, ei tea keegi.“ Sinna juurde kuuluvas artiklis „Eesti lipu viimane heiskaja“ ei söandata küll heiskaja täisnime teatavaks teha ning piirdutakse vaid initsiaalidega E. A. ja tema fotoga, aga me teame, et see mees oli hiljuti igavikku lahkunud Eesti sõdur Evald Aruvald.
Minister H. Laretei näeb oma artiklis ohtu, et Eesti poliitiline pagulaskond võib muutuda „emigrantide pereks“ ning ta võrdleb samas N. Liidu ja lääneriikide sõjalist olukorda. Kol. V. Saarsen kirjutab 1939. a. suvel toimunud Saksa kindrali Franz Halderi tähtsast külaskäigust Eestisse ja selle tagajärgedest.
Et eestlased polnud 1949. a. enam vaese põgeniku seisuses ja lävisid kohalike rootslastega, annab ajakiri perenaistele juhtnööre kohalike tavade ja etiketi kohta. Kui mindi külla rootslastele, soovitatakse järgmisel päeval võõrustajatele helistada ja öelda: „Tack för senast!“ Soovitus, mida Rootsis elanud põgenikud täidavad usinalt ja kuulekalt siiani.
Kõik Vikerlase numbrid pakkusid lugejatele peamurdmist ristsõnade näol ja rubriigis „Naeratav poolkuu“ terve lehekülje mõnusat huumorit.
Teises aprillinumbris on põnev ja erakordne seikluslugu tuntud sõjaväelase poja P. P. põgenemisest raudse eesriide tagant Karjala kaudu. Noormees kasutas ära Vene piirivalvurite hooletust, kes parajasti tutvusid saabunud toidupoolise ja postiga ning unustasid oma kohustused. P.P. ütleb: „Minu pääsemine oli haruldane ime.“ Kindlasti.
Maikuu esimese numbri kaanelugu kannab pealkirja „Jumalateenistus N. Eestis“, milles antakse sõna Tallinnas aastatel 1945–47 viibinud isikule, kes jagas oma muljeid Eesti usuelust, maalides sellest kurva ja trööstitu pildi. Pooled maakirikud olid sõja järel pastoriteta; osa kirikuid hoopis suletud või sõjas rängalt kannatada saanud, paljud õpetajad vangistatud või küüditatud.
Samas on ka juttu Ernst Idla võimlemiskoolist, mis juba siis äratas rahvusvahelist tähelepanu.
Artiklis „Hääbuv viikingiromantika“ on tähelepanu all eestlaste tammised põgenikupaadid, mida keegi enam osta ei tahtnud ja millel Atlandi ületamine kõne allagi ei tulnud. Seda tehti ju aurikutel, purjepaatidel ja isegi lennukitel. Montreali lendamine kestis muide terve ööpäeva. Mõnedel oli lahkumisega nii kiire, et nad unustasid sellest isegi oma tööandjaid informeerida.
Eriti köitis mind selles numbris aga kirjutis „Eestlanna Ameerika saadiku perenaiseks“, kus on juttu noorest eesti perenaisest pr. Reet Vaiklast. 1949.a. 1. aprilli õhtul kogunes ühte Stockholmi esinduslikku korterisse tähelepanuväärne seltskond. Õhtusöögile oli palutud Marshallpaani erivolinik W. Averell Harriman, tema kaastöölised, Rootsi välisminister Undén, rahvamajandusminister Kock ja mõned kõrged ametnikud. Peosöögi korraldaja oli pr. Vaikla. Tal tuli kogu see suurejooneline vastuvõtt organiseerida – tellida toidud, katta laud, seada lilled, anda välja joogid ja hoida silm peal ettekandjatel.
„See oli väsitav õhtu eesti perenaisele, kuid ta lõpetas oma päeva rahuldustundega, kui külaliste lahkudes hr. Harriman astus isiklikult kööki ja tänas perenaist hea eine eest,“ kirjutab Vikerlane, küsides pr. Vaiklalt: „Kuidas juhtus, et saite koha Ühendriikide ministri kodus?“ Reet Vaikla jutustas, et kui nad 8 kuud tagasi saabusid Geislingenist Stockholmi, polnud tal mingit ideed, mida Rootsis peale hakata. Ta kasutas aga oma head inglise keele oskust kontaktide loomiseks ning sai sealse USA saatkonna kaudu soovituse minister Haskelli perekonda. Pr. Vaikla nimetas huvitavaks asjaolu, et teda kui eestlast ja pagulast peeti usaldusväärseks sellesse perekonda. Loost selgub, et tema soovitaja USA saatkonnast oli varem kokku puutunud eesti põgenikega ja õppinud neid tundma parimast küljest.
Haskellide kodus oli pr. Vaikla peamiseks ülesandeks hoolitseda toidu eest. Ehkki ta nimetas oma kogemusi kokakunsti vallas tagasihoidlikeks, oli ta mõndagi õppinud oma diplomeeritud kokast ristiemalt; kõige enam õpetas teda aga praktiline töö. Peatselt sai ta aru, et ameeriklaste maitse- ja toiduharjumused erinevad eestlaste omadest. Pr. Vaikla ütles ka, et pererahvas mõistis põgenike probleeme. Hr. Haskell oli ise käinud kaks korda Venemaal ja oli hästi informeeritud Balti küsimustest.
Pr. Vaikla ei piirdunud Haskellide kodus siiski mitte ainult toidu valmistamisega, vaid valgustas perepoega Pauli Eesti olukorrast, sõjast ning õpetas noormehele vene ja saksa keelt, aga ka ajalugu ja geograafiat.
Sellise jälje jättis endast pr. Reet Vaikla Rootsis. Üks paljudest. Pole siis ime, et kõikjal, kus eestlased sõja järel viibisid, oli neil hea maine. Nad paistsid silma oma töökuse, aususe ja haritusega. (Järgneb)