Ain Kaalep, kirjanik

Eesti II maailmasõja kangelane Karl Talpak väärib omaette raamatut.

Ma ei mäleta, et oleksin Karl Talpakut näinud temale endale kindlasti kõige südamelähedasemas mundris – Eesti Vabariigi kaitseväe omas, kapteni neli kuldtriipu käisel. Kuigi ta Saksa okupatsiooni päevil Tartu Omakaitse ülemana (1942) seda mõnikord kanda võis.

Minu mälus püsib ta võrdselt niihästi Treffneri gümnaasiumi erariides võimlemisõpetajana 1941. a sügistalvest 1943. a kevadeni kui ka Soome armee kapteni lihtsas graniithallis vormis – viimati kohatud Taavetti raudteejaamas, kui juunis 1944 saadeti rindele eesti rügemendi (JR 200) teist pataljoni.

Aga mingisugusesse Saksa mundrisse, ei Wehrmachti ega ammugi mitte SSi omasse tal rõivastuda ei tulnud, kuigi seda vägagi lahkelt pakuti.

Karl Eduard Talpak (28. veebruar 1905 – 12. märts 1991) väärib muidugi põhjalikku biograafiat, millesse kuuluksid pildid lapse- ja õpilaspõlvest Rakveres ja Narvas, sõjakoolist, Tartu ülikoolist, pedagoogiaastatest Narvas ja mujal

Milline Teise maailmasõja aastate eesti ohvitser siis temaga päriselt võrreldav olekski!

Kolonelid Alfons Rebane ja Harald Riipalu, kellest vähemalt esimese tõsine eestimeelsus mälestusteski kinnitust on leidnud, olid küll kanged sõjamehed, ometi olid nad sunnitud kandma demokraatlikku maailma solvavate embleemidega sõdurikuube – nagu, jah, paraku peaaegu kõik need mitukümmend tuhat vaprat sõdalast, kes nende ja teiste eesti ohvitseride juhtimisel püüdsid 1944. aastal tõkestada Vene imperialismi sissetungi Eesti piiridesse, mõnda aega isegi tulemuslikult.

Nemad on tagantjärele vaadates oma tegudega vahest rohkemgi tähelepanu pälvinud kui Karl Talpak, kes sõjamehena sai kaasa teha Tartu lahinguid juulis 1941 ja siis juhtida oma üksust, mis paisus kompaniist pataljoniks, järgnenud Tallinna-sõjakäigus.

1944. a suve Soome rindel oli ta ka, aga suhteliselt vaiksemal ajal, ja kui ta siis Saksa võimude kiuste septembris Eestisse tuli, et astuda Rahvuskomitee moodustatud ajutise valitsuse käsutusse, võis ta kahjuks ainult üht nõu anda: taanduda. (See valitsus, igati seaduslik, ülendas ta muide koloneliks, ja seda aukraadi peaksime edaspidi temast kõneldes kasutamagi, ehk küll ta ise oma tagasihoidlikkuses seda pigem vältis – lahingus jäi see ju nagu kinnitamata )

Nii et sõjamees küll, aga põgusamalt kui tema Saksa mundris relvavennad – see-eest aga niisugune aatemees, nagu seda vaevalt ükski teine eesti ohvitser on olnud.

Siinkirjutajal on temast vaimusilma ees õige mitu pilti.

Nendest vahest kõige ilmekamalt see kujuteldav, mille tunnistajaks olid minu vanemad koolivennad Edgar Lamp ja Vello Laos, kes võtsid osa Tartu ülestõusust 9.–12. juulil 1941 (järgnevail päevadel oli tegemist juba pigem lahinguga Saksa ja Vene vägede vahel, eestlastest Omakaitse üksused heausklikult esimeste poolel).

Umbes praeguse Akadeemia tänava kohal oli tollal Puhk ja Poegade firma laoplats, kuhu oli asunud ülestõusnute staap.

Alguses oli nende peaaegu ainsaks ohvitseriks reservlipnik Olev Reintalu, prillide ja kahara brüneti boheemlasesoenguga intelligent, muide Miina Härma kasupoeg. (Teise reservlipnikuga, samuti ülestõusust osa võtnud Vagi Pärsimäega sain tuttavaks vanglas 1945. aastal.)

Reintalu oli end partisanideks nimetavate üksuste ülem, ja 10. juulil saabus talle toekas abi lõuna poolt, nimelt Karl Talpaku juhitud Otepää meeste rühm, muidugi relvis, ja siis võisid juuresviibijad kuulda, kuidas täies Eesti mundris kapten pool-eraisikust ülemale (kellel vahest käeside küll oli) eeskirjadekohaselt oma saabumisest ette kandis.

Reintalu ütles talle, nagu kõneldi, selle peale võrdlemisi familiaarselt umbes nii: «Kuule, sina, kõrgema aukraadiga mees, võta nüüd juhtimine üle!», ja Talpak temale: «Saada mind parem kohe rindejoonele, mina tulin lahingusse!» – ja nõnda juhtuski, Talpaku üksus asus Emajõe äärde (õhkulastud) Vabadussillast põhja poole.

Treffneristina oli mul Karl Talpakuga muidugi mõnigi vestlus – Saksa okupatsiooni ajal oli aktiivsemate õpilaste kontakt aktiivsemate õpetajatega ju tihe.

Et meie lennust 1943. a kevadel õige suur osa Saksa võimude voli alt Soome põgenes, oli suurelt jaolt tema (ja muidugi tema mõttekaaslase, usuõpetaja Elmar Salumaa) õhutuse tulemus: tema, okupantide arreteerimise ähvardusel juba Soomes varju leidnud, võib öelda, ootas meid seal ees ja nõnda hakkaski sündima meie rügement.

Karl Talpaku mõeldavas biograafias oleks vaja mõningast valgust heita vist ka tema osale Eesti pagulaspoliitikas.

Aastail 1943–1944 oli ta kontaktis Helsingis elava ajakirjaniku Harald Vellneriga, kellel tekkis vastuolusid saadik Aleksander Varmaga, ja sirgejoonelise loomu ja käitumisega kapten oli mõnede ringkondade ebasoosinguski. See on nii eestlaslik, et isegi samu sihte taotlevad mehed ja naised omavahel nääklema kipuvad

Muidugi olid eesti sõdurid kõigest hingest Karl Talpakut toetamas, ja ei ole midagi imelikku siis selleski, et sõjajärgseil aastail seisis ta lähedal ajalehe Vaba Eesti väljaandjatele, kes põhiliselt olid äsjased sõdurid. Niinimetatud radikaaldemokraadid võrsusidki nende hulgast.
Olen juba hea mitu aastat tagasi teinud ettepaneku, et Karl Talpaku nime peaks kandma üks Tartu tänav.

Ilmselt on selleks sobivaim 1941. a ülestõusuga seostuv Akadeemia tänav (millel ju õieti «akadeemilist» traditsiooni polegi), paralleel nagunii varem või hiljem ennistatavale Kindral Põdra tänavale: seisku kõrvuti need kaks Tartuga seotud sõjameest, kes igasugusest saksameelsusest eriti kaugel on olnud! (Kui vaid praegused Tartu linnavõimud selles küsimuses eestimeelsemaks osutuvad )

Karl Talpak on olnud ka tähelepandav kirjamees, niihästi aruandjana oma sõjalisest tegevusest kui ka rahvuspoliitilise aatlejana. Miks mitte mõelda tema kirjutiste koondamisele raamatusse?

Valin praegu välja 1948. aastal ilmunud Vaba Eesti almanahhi artikli «Noored ja Eesti», et osundada neid üha aktuaalseks jäänud mõtteid:

REKLAAM


«Kui meie isad demokraatliku riigikorra juures pärast Vabadussõda teostasid maailma hämmastava maareformi, milleni pole jõutud veel mujal puhtsotsialistliku valitsusvormiga maadeski, siis miks ei võiks meie juba homme anda maailmale head eeskuju, kuidas demokraatlikul teel ja vabaduspõhimõtete maksimaalsel rakendamisel korraldada oma riigielu nõnda, et sealt oleks kadunud põhjused klassivaenuks ja valitseks harmooniline ühiskondlik kooselu kindlaima alusena meie iseseisvusele ja rahva loovate jõudude täielikule mõjulepääsule.»

Märkmed: