Eesti Ohvitseridekogu Kanadas alustas pärast suvevaheaega 2. septembril Toronto Eesti Majas igakuiste kokkutulekutega. Nltn. Ülo Isberg teatas avasõnas juba oktoobrikuus peetavast aastapeakoosolekust, mille kohta saadetakse liikmetele kirjalikud kutsed posti teel.
Esimees oli suvel viibinud kodumaal, kus ta oli tegelnud ka riigikaitseliste küsimustega, millest lubas kõnelda järgmisel korral.
Seekord esines aga referaadiga Markus Alliksaar, kes osaleb Eestis toimuval Vabatahtlikul Reservohvitseride Kursusel (VROK).
Markus on Torontos sündinud ja siin elav 43-aastane eestlane, kes on tuntud Eesti Püssi- ja Püstoliklubi esimehena. Ta otsustas koos oma sõbra Peeter Leppikuga osa võtta Eestis peetavast reservohvitseride ettevalmistamise kursusest, mille eduka lõpetamise puhul saadakse lipniku auaste. Vastates küsimusele, miks ta seda tegi, ütles Margus, et põhjuseks oli soov teenida oma isamaad.
Markus ja Peeter tutvusid teineteisega siinses eesti koolis umbes 35 aastat tagasi ja on sellest peale head sõbrad. Tööülesannete tõttu ei saanud Peeter kokkutulekul viibida, kuid ta tegi seda möödunud talvel, kõneldes samuti sõjaväelisest väljaõppest kodumaal.
Markus Alliksaare referaat koos valguspiltidega andis ülevaate VROKi käigust. Viimasele pääseb kõrgharidusega Eesti Vabariigi kodanik, kes sooritab eelnevalt nõutavad kehalised katsed. Kursus koosneb kolmest 8 päevalisest etapist. Üks enendest peab olema talvel, et anda kursantidele võimalus kohanemiseks karmi talvise väliõppusega. Seega on vaja kodumaale sõita vähemalt kolm korda. Markus on osalenud juba kahes etapis ning kolmas algab nädala pärast.
Kursus, millest praegu võtab osa 50 meest ja üks naine, peetakse Võrumaal asuvas lahingukoolis. Osalejate hulgas on prominentseid Eesti avaliku elu tegelasi ja poliitikuid. Ainult kaks neist, mõlemad Kanadast, on väliseestlased. Mehed on andnud sõduritõotuse Eesti riigile, ja nagu tähendas nltn. Ülo Isberg, kes ka ise on selle kursuse lõpetanud, on neil kohustus mobilisatsiooni korral ühineda Eesti Vabariigi kaitsejõududega.
Referaadis oli juttu Eesti Kaitseväe struktuurist, kasutusel olevatest relvadest ja muust lahinguvarustusest, sõjaväelisest väljaõppest nii maastikul kui siseruumides, suvel ja talvel. Ka lahingutreeningust linnades, mille tegelikkust näeme iga päev televisioonis praegu maailmas toimuvates konfliktides. Eestis toimunud sõdades on alati püütud linnu säästa vähemalt maaväe tegevuses, õhusõda pole aga kontrollitav, nagu näitasid II maailmasõja kogemused.
M. Alliksaar märkis humoorikalt referaadi lõpus, et ta kartis kursuse esimese etapi läbimisel füüsilise pingutuse ja harjumatu toidu tõttu kehakaalu kaotust, kuid see hoopis suurenes. Toit oli hea.
Järgnes küsimuste-vastuste osa. Oli rohkesti mõtteavaldusi, eriti Eesti Kaitseväes praegu kasutusel olevate mitut liiki käsirelvade kohta. Märgiti, et sellistest mitme-etapilistest ohvitseride ettevalmistamise kursustest osavõtmine kodumaal on eriti vastuvõetav väliseestlastele, kes seotud kutsetööga oma asukohamaadel. Võimalust võiksid kasutada noored ja keskealised mehed ja naised. Kanadas on võimalik selles osas saada infot Ohvitseridekogult. Võib arvata, et lühiajalised mitme-etapilised kursused lõpevad tulevikus, kuna nii kodu- kui välismaa sõjakoolides õppivad eestlased täidavad Kaitsejõudude vajaduse juhtkonna alal.
Referenti tänati sõjamehelikult selge ettekande ja juurdekuuluva pildimaterjali esitamise eest.
Nagu alati, järgnes referaadile koosviibimise seltskondlik osa tassi kohvi juures Eesti Maja kohvikus. Jutuainet oli palju, räägiti oma elamustest vihmasel ja jahedal suvel nii siin kui Eestis. Rõõm oli aga näha elavat osavõttu esimesest kokkutulekust siseruumides — sügis ootab.
Ohvitseridekogu alustas sügishooaega
Eestlased Kanadas | 10 Sep 2004 | Ervin AleveEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
