Vanem põlvkond leiab alati midagi laiduväärset noorte juures, unustades, et ka nende endi pihta lendas kunagi kriitikanooli. See on ühtaegu kivi nende oma kapsaaeda, sest kes need noored siis sellisteks üleannetuteks (või saamatuteks) kasvatas?
Noortel pole sõnaõigust
Meie eelmise lehe arvamusküljel analüüsib Eesti Noorte Sotsiaaldemokraatide ühenduse president Gerri Lesk oktoobrikuiseid kohalikke valimisi, nentides, et pea kõik erakonnad suunasid oma kampaania põhitähelepanu pensionäridele. Eesti pensionäri elu pole kiita. Äsjane uudis teatab, et tema pension on üks madalamaid Euroopa Liidus. Aga see põlvkond on karastunud, enamus neist on piskuga harjunud läbi ajama ega esitagi erilisi nõudmisi, kui elukutselised virisejad välja arvata.
Samas ei tohiks unustada, et noorem põlvkond ei koosne mitte üksnes säravatest seltskonnatähtedest, korruptantidest, edukatest ärimeestest või pintsaklipslastest. Valdava enamuse neist moodustavad tagasihoidliku sissetulekuga lastega pered, kellel on üsnagi raske ots-otsaga kokku tulla, sest elukallidus ei tõuse hüppeliselt mitte ainult Vahtralehemaal, vaid ka Eestis. Paraku on jäänud just see, tuleviku seisukohast väga oluline ühiskonnakiht kuidagi tagaplaanile ja sõnaõiguseta.
„Olukord on muutunud selliseks, et keegi ei tunne huvi selle vastu, millised on noorte probleemid omavalitsustes ja millist elu nad soovivad,“ kirjutab Lesk ning kutsub noortele andma sõnaõigust. Oleks ju loomulik, et noor põlvkond kaasataks juba varakult ühiskonna juhtimise protsessi. Nii kasvaks nende vastutustunne, suureneks kogemuste pagas ja tõuseks huvi oma riigi käekäigu vastu. Poetess Viivi Luik ütles hiljutises intervjuus ajakirjale Arter, et Eestis on „noori, kes on täiesti normaalsed inimesed“. Ta nentis aga samas, et praegu võimul olev „poolnoor“ põlvkond on saanud sovetiajast kaasa kõige halvema. Nii et „käärid“ ka siin.
Noored tulevad toime!
Paljudele näib, et nemad olid nooruses oma järeltulijatest igatpidi tublimad ja aatelisemad, aga sel ajal oli ju ka muru rohelisem, lumi valgem, taevas sinisem ja üleüldse kõik palju parem.
Kas pole siis paradoksaalne, et kui üks põlvkond on oma töö teinud ning loovutab riigi või ühiskonna juhi rooli (rolli) järgmisele, tuleb viimane enamasti oma ülesannetega toime, ja ime küll — vahel ehk isegi eelkäijatest paremini. Imelik, et me ise alati nii ei arva ja seda ei näe.
Nostalgia puhastab hinge, aga ainult teatud piirini, sest elu läheb edasi oma heade ja halbade päevadega; muutuvad tõekspidamised, väärtushinnangud ja kombed. Näiteks arvati 1874. aastal, et tõeline härrasmees ei tohiks kunagi tegelda spordiga ja veel 1921. a. peeti dzhentelmenile ebasobivaks pruuni ülikonna kandmist. Kes meist sellega täna nõustuks!?
Meil oma probleemid
Ka väliseesti ühiskonnas esineb põlvkondadevahelisi probleeme ning teravat kriitikat langeb siinsegi nooruse pihta. Ja siis me imestame, et nad ei tule meie üritustele ja on tõrksad ühiskondlikke ülesandeid endale võtma.
Kindlasti peab esile tõstma neid noori, kes tegutsevad aktiivselt gaidluses-skautluses, kirikutes, käivad eesti koolis ja võtavad üldse eesti asja tõsiselt. Kuid siinseid põlvkondadevahelisi suhteid tumestab veel üks spetsiifiline probleem, nimelt emakeele kasutus.
Täiskasvanu ikka on jõudmas (või jõudnud) kolmas pagulaste põlvkond, kelle keeleoskus on nende vanemate omast märksa tagasihoidlikum. See on loomulik tendents, igale siinsele rahvakillule omane, mida ei suudeta peatada ka Kanada tolerantses multikultuurses keskkonnas. Imetlust väärivad väliseesti noored, kes asuvad alaliselt või ajutiselt Eestisse elama. Neil pole seal kerge, aga tulemused tasuvad end kuhjaga ära. Kõigil sellist võimalust ega soovi muidugi pole. Kuidas siis leida nendega ühist keelt?
Astugem korraks tänase väliseesti noore kingadesse. Enamus meie lugejaist on võõrsil elanud üle poole sajandi, selle aja jooksul on omandatud suhteliselt hea asukohamaa keele oskus. 70 aastastel ja vanematel on aga esimeseks keeleks jäänud eesti keel. Me unustame (või on meil raske aktsepteerida), et meie järeltulijad on üles kasvanud ja omandanud hariduse siin, välismaal. Enamusel neist pole kunagi olnud võimalust viibida Eestis või kui, siis ainult põgusalt. Kuidas võiksime siis oodata, et nad räägiksid sama head eesti keelt kui meie? Toronto Eesti Baptisti Koguduses on noored sujuvalt lülitunud koguduse töösse tänu sellele, et keelest pole tehtud erilist probleemi. Tänavu on noortetöö koordinaator kolmanda põlve väliseestlane Jonathan Wilbiks, kes valdab vabalt mõlemat keelt. On ka meeldiv tõdeda, et noored püüavad rääkida nii palju eesti keelt kui võimalik.
Kindlasti ei saa delikaatset keeleprobleemi lahendada karmide käskude-keeldude või isegi kärkimisega, sest keel on ju mõtete ja tunnete väljendamise vahend. Elu näitab, et hoopis rohkem abi on sallivusest, heatahtlikkusest, tähelepanelikkusest ja soojusest. Need võiksid ehk olla põhilised talad, millele vanem põlvkond rajab silla otse noorema põlvkonna südamesse.