Indrek Sarapuu, Maaleht
Soome pillimees Jari Saarenpää naudib seda, mida ta teeb. Foto: Indrek Sarapuu
.
Lõõtspillipeol Harmoonika üles astunud koondorkestri 62 pillist 27 olid Heino Tartese käe all valminud,
mistõttu pillimeister oli õigustatult ka selle peo peremees.
Mitte asjata ei laskunud tänavusel lõõtspillipeol Intsikurmu laululaval pilvepiirilt alla vanameister August Teppo, et Heino Tartesele päranduseks oma püksinöör tuua. Märgiks sellest, et tema elutööd on auga jätkatud.
Tartese sõnul ei ole raske külapillimehi kokku saada. “Sest nad on ju nii positiivsed inimesed,” leiab ta.
Külalised Ukrainast
Päev otsa kestnud lõõtsapeol sai seda pilli linna eri paigus kuulata soojenduseks õhtusele suurkontserdile, nii pargis kui kaubanduskeskustes. Õhtu juht oli Ain Mäeots, kes koostöös peakorraldajate – Põlva linna kultuurikorraldaja Janika Usina, muusikakooli juhi Ester Libliku ja koondorkestri juhi Mare Põlluga – sidus kõik esinejad ja külalised lava peale tervikuks.
Mooste lõõtsapoiss Henrik Hinrikus teatas lavalt, et kuigi suudab oma pillist nii kurbust kui rõõmu välja meelitada, tuleb rõõmu ikka rohkem. Ja mis pole sugugi vähe tähtis – lõõtsamehel aitab just tema pill naiste südameid võita.
Külalisi oli ka Põlvamaa sõprusrajoonist Kulikovkast Ukrainast. Ukraina rahvuspilli tomra virtuoosi Maryna Momoti juhendamisel said rahvusvahelise festivali kogemuse ka meie muusikakooliõpilased. Põhjanaabrid soomlased olid seekord lõõtsasilla Kesk-Soomest meie kagunurgani ehitanud.
Sündmust austas oma kohalolekuga Jari Saarenpää, Soome ülipopulaarse ja tasemelt väga kõrge Kultainen Harmonikka võistluse neljanda koha omanik.
Esindajad olid kohal ka suupillipealinnast Pärnust. Lõõtsa esiisa suupilli kohta rääkis ansambli Piccolo Folk liider Elmar Trink toreda loo. Ansambli rahvalikele ja lõbusatele lugudele sai 3500pealine publik rõõmsalt kaasagi laulda.
Intsikurmusse oli esinema tulnud ka meie tänavuaastane eurolaulik Ott Lepland, koos lõõtsavirtuoos Juhan Uppiniga tegid nad nii mõnegi rahvaliku loo.
Koondorkestri etteaste
Õhtu kulminatsiooniks oli muidugi koondorkestri esinemine, mille tarbeks oli enne kogunetud kolmel korral: esmalt Tõrvas, siis Urvastes ja vahetult enne jaanipäeva Mammastes. Kontserdi viimase looga “Pillimehe leib”, mis saanud omamoodi külapillimeeste hümniks, ühines eeslauljaks ka Ott Lepland.
Oti side lõõtsaga on vägagi tugev. Tema mõlemad vanaisad olid lõõtsamehed. “Aga ise olen kuidagi kaugeks jäänud, eks tuleb ennast pärimusmuusikaga rohkem kurssi viia ja miks mitte ka natuke lõõtsa õppida,” arutles ta.
Eurovisiooni ja lõõtsapidu võrreldes pidas ta mõlemaid tähtsaks. “Kas esined 200 miljonile või kahele inimesele. Otsest võrdlust ma ei tooks, sest võistlusmomenti lõõtsapeol ju polnud. Kõik, mida ma sellelt esinemiselt lootsin, kõike seda ka sain. Publik oli ääretult soe ja tore. Kui mulle esinemiseks ettepanek tehti, võtsin selle hea meelega vastu, sest alati on tore oma argipäeva kavale, sellele, mida tavaliselt laulan, vaheldust saada. Muidu võib minna üksluiseks. See sündmus andis kindlasti värskust juurde. Järgmisel aastal soovitan inimestele üle Eesti kohale tulla ja lõõtsafestival Harmoonika oma silmaga üle kaeda.”
Külalisesineja Soomest
Jari Saarenpää on 23aastane ja mänginud harmoonikat 13 aastat. Pärit on mees Himajalt, Kesk-Soomest. Alguses õppis ta pillimängu isa käe all, hiljem tulid kursused ja ka konservatoorium, mis Soome mõistes tähendab muusikalist keskharidust.
Soome kõrgem muusikakool on Sibeliuse Akadeemia ja ka seal on väga tugev harmoonika- elik akordioniõpe, mis on peamiselt küll rohkem klassikalist laadi.
“Minu stiil on selline vanem, tantsitav rahvamuusika,” selgitab Jari. Tal on olnud üksikesinejana ülesastumisi, kuid viimasel ajal mitte eriti palju, kuigi konkursil saadud neljas koht loob selleks kindlasti rohkem võimalusi. Ikaalistes ja mujal lõõtsafestivalidel on ta aga üles astunud igal aastal.
“Võistelnud ma küll varem ei ole. Vahest ehk kaks aastat tagasi pelimanni meistrite sarjas tuli seda teha,” ütleb Jari. Kultainen Harmonikkal osalemine on Jari Saarenpää kinnitusel kõva sõna, eriti veel seetõttu, et tase oli sel aastal väga kõrge. “Mängijad on teinud suure arenguhüppe, ja kui areng edasi kestab, võib tulevik olla väga helge.”
Jari oli üldse esimest korda Eestis ja nentis, et vahel on väga hea puhata. Eesti lõõtsamehi kuulis Soome pillimees Põlvas esimest korda linna pargis ja üsna kohe leidis pillimeestega ka ühise keele. “Muusikas on ju nii, et ühine keel leitakse kiiresti ja sellega saab igal pool hakkama.”
Jari meelest on Eesti lõõts tunduvalt keerulisem kui Soome kaherealine pill ja ülesehitus on hoopis teistsugune. “Hääle sain kätte,” kiidab Jari oma kogemust Eesti pilliga. “Ehk viie aasta pärast, kui seda õppida saan, õnnestub ka viisi mängida,” leiab ülelahe-pillimees.
Jari kutsub kõiki Eesti lõõtsamehi üles astuma rahvusvahelisel konkursil Primus-Ikaalisten, sest tema pole seal veel eestlasi näinud.
